«Ma ei tunne, et oleksin ise midagi teinud, aga need inimesed, kes on ette sattunud, on minu elu drastiliselt mõjutanud,» mõtiskleb Anu. Läbielatu põhjal ta teab, mida tähendab nälg ja puudus, ning just seetõttu soovib ta teisi aidata.: F: Kalev LilleorgKes Anu Toodut ei tunne, ei suuda iial uskuda, et veel 20 aastat tagasi unistas see veetlev ja armastatud naine Balti jaama pingi peal magades ema juurde pääsemisest ja helgemast tulevikust. Edasised aastadki olid kõike muud kui roosilised. Aga siis saabus pööre nagu muinasjutus ...

Anu (30) seiklused, kui nii üldse tohib öelda, algasid, kui ta oli seitsmeaastane. «Mu ema oli 41aastane, kui ma sündisin. Olin väga oodatud laps, aga ema ei osanud minuga midagi peale hakata,» alustab Anu.
Nüüd ta arvab, et kõigi nende arusaamatuste põhjus peitus tema ema olematus lapsepõlves. Teismelisena ema kaotanud naine pidi kasvatama ja hooldama kolme õde-venda. «Ta polnud ise saanud järgida oma unistusi ega mõistnud, mida tähendab noorus ja soov oma elu elada. Kuna me kahekesi seal maal talus olime, ei jäänud aega muuks kui ainult talutöödeks. Mul oli ka võõrasisa, aga tema oli ametilt treial ja tegi vaid rauatööd,» ohkab Anu.
Kui Anu sai kümneaastaseks, olid ema-tütre suhted juba nii halvad, et nad ei suhelnud üldse ja kui, siis vaid karjudes. Polnud nende vahel teineteisemõistmist ega lähedust. Seda enam, et ema oli abiellunud ja tütar muutunud tüütuks elemendiks.

Ema, miks sa mind ei taha?
Varateismelise lapse hinge puudutasid jahedad suhted sügavalt. Meel läks veel mõrumaks, kui ta pidi minema õppima Gustav Adolfi gümnaasiumisse. «Olin klassikaaslaste jaoks maakas,» ütleb Anu lihtsalt. Ta muutus mässumeelseks ja üleolevaks, õppeedukus käis alla. Sotsiaalselt ebapädev Anu polnud, sõpru oli temalgi, kuid neid, kellega kakles, oli rohkem.
Tüdruku õnneks sattus tema pinginaabriks Edith, kelle ema Kärt Mere oli toona ja on tänagi tegev Nõmme Lastekaitse Liidus. Merede pere elas Pääskülas ja neil oli neli last. Kui Anu oli 12aastane, istusid Kärt ja Anu ema maha ning otsustasid, et Anule oleks parem, kui ta elaks mõnda aega Merede juures.
Et jutu peategelaselt endalt arvamust ei küsitud, solvas tüdrukut südamepõhjani. «Hinges ussitas, mind polnud kellelegi vaja, mind saadeti jalust ära. Kui mu oma ema enam ei taha, kes siis üldse tahab?!»
Paar-kolm aastat ta ema koolinädalatel külastada ei tohtinud, ent mässumeelsus püsis. Kui ta kord Pääskülast jalga lasi ning pärast paari ööd Balti jaama pingil magamist koju tagasi läks, lubas ema ta järgmise põgenemiskatse peale Kaagvere raskestikasvatatavate tüdrukute kooli panna.
Kuigi täna suhtub Anu kasuemasse soojalt, arvab ta, et oleks eelistanud ikka päris ema juurde jääda. «Nad olid küll heal järjel perekond ja ma sain nendega hästi läbi, aga oma ema oleks ikka oma ema ...»

Sügavaim põhi
Ema juurde võis Anu naasta alles pärast 9. klassi lõpetamist. «Aga siis olin täiesti kuival, korraga ei kuulunud ma enam kuhugi. Tutvusin endast 12 aastat vanema noormehega. Tollal tundus ta huvitav, ilus ja elukogenud. Võisin tundide kaupa talle kutsikana alt üles vaadata ja kuulata,» räägib Anu.
Poole aasta pärast Anu märkas, et on lapseootel. Tema emal, kelle juures noored elasid, võttis uudis jalad nõrgaks. Ta soovitas tütrel rasedus katkestada või majast kaduda. Anu otsustas viimase kasuks. Noored kolisid Kalamajja väikesesse korterisse.
«Elukaaslase õige pale hakkas siis tasapisi välja paistma. Sõprade hooletult pillatud märkustest tuli välja, et tal on varasemast abielust poeg. Ta oli seda minu eest varjanud. Ka osutus mees liiga suureks õllesõbraks ja naistemeheks ning mis peamine — patoloogiliseks valetajaks,» räägib naine. Hoolimata kõigest abiellus Anu lapse isaga, kui ta sai 18aastaseks. «Puhtast trotsist oma vanemate vastu.»
Toona, napilt 15aastasena, aga ei kõigutanud Anu veel miski. Raskused seisid alles ees. Sünnituse juurde mees toeks ei tulnud, sest läks sõpradega pidutsema. Poeg Romeo sünd oli pikk ja vaevarikas ning kahjustas lapse aju. «Lapse esimest kuut kuud ma ei mäleta, võtsin alla 17 kilo. Meil polnud isegi söögiraha. Piima mul oli, nii et vähemalt laps oleks olnud toidetud, aga ta ei imenud rinda, nagu ta ka ei saanud aru kõnest ega hakanud rääkima enne kui nelja-aastasena,» jutustab Anu.
«Lehmapiima ei saanud ma poisile anda, sest tal oli allergia,» selgitab ta. Noor ema võttis oma viimased kroonid, et beebile toitu osta, kuid poes avastas, et tema rahakott rinnapiima aseaine peale ei hakka. «Seisin seal lettide vahel ja hakkasin nutma,» meenutab Anu. Noore tüdruku ahastus liigutas poemüüjat ning proua soovitas tal osta kaerahelbeid, neid keeta ja seda keeduvett lapsele anda. «Sellega ma poissi mõnda aega toitsingi ...»

Mitu aastat jooksis Anu Romeoga arstide vahet. «Tundsin, et midagi on valesti ning ma ei saa ise olukorraga hakkama.»
Perearst ütles talle, et ta on noor ja loll ning lihtsalt ei oska last kasvatada. Kasuema Kärt suunas Anu viimaks spetsialistide juurde. Nood jõudsid järeldusele, et poisi aju on kahjustatud piirkonnas, mis segab kõnest arusaamist.
Kui mitme arsti juures Anu lõpuks käis, ei oskagi ta enam öelda. Neid oli väga palju. Kuid kõige õigemat nõu andsid noorele emale hoopis Nõmme sotsiaalmaja psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid. «Nad ütlesid, et laps kasvab sellest välja, ta vajab ainult väga palju armastust. Neil oli õigus.» Nüüd on Romeo juba 15aastane ja käib tavakoolis.
Kui Romeo sai kolmeseks, otsustas Anu, et on aeg hakata ka enda peale mõtlema ning läks õhtukooli. Ta nautis õppimist ja lõpetas kooli väga heade tulemustega. Õpingud jätkusid tollases Tallinna Pedagoogikaülikoolis reklaami ja meedia erialal.
Anu uus algus ei meeldinud aga tema abikaasale — naine oli temast ilmselgelt üle kasvanud. «Meil polnud enam midagi ühist. Ta oli selleks ajaks leidnud endale ka uue 14aastase tüdruku, kes talle alt üles vaatas,» meenutab Anu.
Anu otsustas mehega avameelselt probleemidest rääkida, kuid dialoogi ja selguse asemel sai mehe käest peksa. «See oli viimane piisk karikasse ja ma otsustasin, et ohver saab olla ühe korra ning vabatahtlikuks peksukotiks ma ei hakka!»
Sellest otsusest saati kestab Anu elus kuldne ajastu. «Abiellusin uuesti ja sain teise lapse, tütar Silvia-Maria on nüüd seitsmene,» räägib Anu. Blond tüdruk on pere õnnistus ja rõõmurull. «Kui teda kodus pole, siis Romeo ikka küsib, et kus Silvia on, ilma temata on nii tühi. See läheb mulle väga hinge,» ütleb ema.
Sõjaväelasest abikaasa Kaupo aga teatab pooleldi naljatades, pooleldi tõsiselt, et elabki selleks, et Anu õnnelikuks teha.

«Neid asju, mis mu elus on olnud, ma tunnistan, aga enam pole neil mingit tähtsust,» arutleb Anu. Kui, siis ainult nii palju, et just läbielatu tõttu tahab ta teisi aidata.
Anu osaleb projektides, mille kaudu aidatakse puuduses elavaid lapsi. «Sel suvel organiseerisime lastele, kes said ainukese sooja toidu koolis või lasteaias, suveperioodiks lõunasöögi Nõmmel, Pirital, Koplis ja Lasnamäel,» lähevad Anu silmad rääkides särama ja ta kutsub kõiki üles neile paariks päevaks nädalas appi tulema, sest vabatahtlikest tuntakse alati puudust.

Miks ta teisi nii isetult aitab? «Mulle meeldib, et mu lapsed mõtlevad minust paremini. Silvia ütles ükspäev, et ma olen nii hea, aitan alati kõiki ja käin ka noortekeskuses abiks. «Mul on nii hea, et sa oled minu ema,» ütles ta. Mul võttis see silmad märjaks.»
Oma emaga, kellest kõik algas, saab Anu nüüd enam-vähem läbi. «Mida vähem me suhtleme, seda paremini,» naerab ta. Tütres pole enam kibedust ja viha, sest tal pole selleks aega, nagu ta ise ütleb.
«Mul on tegelikult väga vedanud. Mul on olnud igasuguseid haigusi ja õnnetusi, kuid olen nendest kõigist välja tulnud,» hingab ta kergendatult. «Ma uskusin, et kui piisavalt midagi tahan, siis seda ka saan. Usun seda tänini,» ütleb Anu. Kaire-Külli Kuldbek