Joel Steinfeldt: F: Kalev LilleorgLaulja Joel Steinfeldt on kaua avalikkuse eest kadunud olnud. Põhjusega. Kaks aastat maadles ta ränga vähktõvega ja nüüd, mil tervis taas parem, on ta leidnud ühise keele jumala õpetusega. Kuidas ta selle raske tee on läbinud, räägib ta avameelses intervjuus.

Millal avastasid, et tervisega on midagi lahti?
Kevadel 2008 muutus uriin tumedaks ja paksuks nagu ploomimahl. See ehmatas päris ära. Vähist polnud mul siis aimugi ja erilist valugi polnud tundnud. Kuid rääkisin asjast oma kauasele väga heale Tartu sõbrannale Monikale. Monika kamandas mind kohe Tartusse — et kui ei tule, jätab mu maha; et tema viib mu sinna, kuhu vaja. Nii oligi. Sõitsin Tartusse ja Lõuna-Eesti sõprade-tuttavate abiga tehti mulle kibekähku kõik vajalikud analüüsid.

Diagnoos tuli nagu välk selgest taevast?
Ebaloomulikult tumedat uriini olin aeg-ajalt märganud juba paar-kolm kuud enne vähi avastamist. Enesetunne oli aga nii hea, et ka lähedased ei märganud midagi iseäralikku. Seetõttu ei osanud midagi hullu aimata.
Vähk avastati teises staadiumis, olin selle eest tänulik. Aga ikkagi oli see üsna ehmatav.

Mis tunded sind valdasid?
Kolm tundi hiljem olid analüüside vastused käes ja ma tõttasin tagasi Tallinnasse, et minna perearsti vastuvõtule. Ta suunas mind kohe erakorralisele operatsioonile, sest kasvaja oli vallutanud juba ühe kolmandiku põiest. Asi oli väga kriitiline. Ent minu esimene reaktsioon oli pelgalt hämming: SEE EI OLE VÕIMALIK! Hetkekski ei tulnud tunnet, et nüüd olen kohutavalt haige ja vaat et kadunud mees.

Siis algaski pikk ravi?
Arst andis suunamiskirja Pelgulinna haiglasse. Minu ravi- ja operatsiooniarstiks sai doktor Heino-Enn Arpo. Kahe aasta jooksul tehti mulle seitse laserlõikust ja üks keemiaravikuur. Viimane kestis kuus nädalat, üks kord nädalas.
Süstide, vereanalüüside andmise ja üldse ihu igasuguse torkimise suhtes olen pehmelt öeldes tõrges. Ma ei taha näha ei enda ega teiste süstimist. Ka tabletid ei ole minu maius, aga kui on vaja alluda ravile, siis peab vastu võtma kõik, mis arst on määranud.
Laserlõikus toimus ihu lahti lõikamata: sees käidi kateetri kaudu ja vähkkasvajat «lõhati» laseriga. Kõik opid toimusid narkoosi all ja pärast iga lõikust pritsiti minusse kanüüli kaudu mingit põletikuvastast «vitamiini».
Tõtt-öelda ei ole ma end pühendanud haigusele ega selle ravile, mistõttu ei oska kõiki protseduure nimetada ega tea ka ühegi ravimi nime. Ma ei ole see patsient, kes oma haigusesse sukeldub kogu ihu ja hingega, nii et pärast on arstist «targem». Õhtuti palusin medõelt igaks juhuks Une-Mati tabletti, aga üldiselt usaldasin end raviarsti hoolde ja nautisin täie rinnaga medtöötajate hoolivat ja asjatundlikku tööd.

Mida sisimas tundsid?
Esmalt, nagu juba öeldud, ei võtnud ma haigust omaks. Siiski andsin endale aru, et ega arstid nalja ei tee ja olin oma olukorra eest tänulik. Just nimelt TÄNULIK. Tänuga tuleb vastu võtta nii hea kui halb, sest keegi meist pole nii hea, et vääriks ainult head.
Hetkeks mõtlesin küll, et millega olen selle ära teeninud, aga kui doktor Arpo ütles, et see võib olla tingitud psüühilisest survest ja närvipingest, siis polnudki mul põhjust vaja kaugelt otsida — aastaid kestnud jabur meedia-show mingite perverssete süüdistustega minu aadressil polnud mind vaimselt teps mitte heidutanud, küll aga leidis see negativism koha mu füüsises põievähina.

Suutsid siiski positiivseks ja rahulikuks jääda?
Tõesti, jäin positiivseks ja rahulikuks. Ainus, mis mind mõneti hämmastas, oli see, kui mõned lähedased ei uskunud, et vähktõbe põen. Nad arvasid, et ajan jama. See oli ilmselt tingitud sellest, et haigus polnud minust mingil moel välja paista.
Kui teada sain, siis see mind ei kohutanud, sest mu usk jumalasse on suurem ja vägevam kui ükski haigus või häda. Seega ei pidanud ma osaks saanud haigusega mingilgi moel võitlema, vaid lihtsalt palusin tarkust oma arstile ja positiivset tulemust tema tööle.

Kas kasutasid ka alternatiivseid meetodeid?
Tõtt-öelda olen vähi tuvastamisest tänase päevani — see on enam kui kahe aasta jooksul — alla neelanud kõige rohkem 20—25 tabletti ja saanud haiglas kokku ehk 10 süsti. Põhiline oli vähi eemaldamine ja seda on doktor Arpo jumalikud käed teinud seitse korda.
Ühe inimese raskest tõvest tervenemises ei saa olla midagi alternatiivset, vaid kõik on komplektne — nii arsti tegevus kui antud juhul ka minu kui patsiendi usk jumalasse. Tean, et ilma meditsiinita võib haigustest terveneda, kuid ilma jumalata mitte ealeski.

Kas uskusid, et saad terveks?
Usuga kaasneb kõige võimsam ja efektiivsem vägi iga häda ja haiguse vastu. Kui haigetes poleks usku oma raviarstisse, ravimitesse, ravitsejatesse või ka posijatesse, oleks rahvas juba ammu välja surnud. Kuid sellest ei piisa ja rahva seas on haigust, häda ja viletsust küllaga.
Aga kui terve ja tugev nii vaimselt kui ka füüsiliselt oleks rahvas siis, kui kõik usuksid elavasse jumalasse ja käiksid tema seaduste järgi? Kui mind üldse miski masendab, siis vaid see, et Eesti rahvas on Euroopa kõige uskmatum.
Uskmatus tekitab lootusetuse ja lootusetus omakorda masenduse, rahutuse, mõistmatuse, rumaluse — ühesõnaga meeletu stressi ka siis, kui kõik inimesed oleksid kõrgesti haritud ja läbi lugenud tuhandeid raamatuid ning pähe õppinud sadu teatmeteoseid.

Kas oled mõelnud, miks just sulle see haigus anti? Kas võib see olla omamoodi õppetund?
Olen mõelnud. Aga ma ei mõelnud nii, et miks küll mina ja mitte mõni teine. Seepärast võtsin selle tänuga vastu, et teada saada, milleks see mulle oli antud.
See oli mulle proovikiviks, kas hakkan oma haiguses süüdistama neid, kes mulle aastate jooksul palju pahandust ja kannatusi valmistasid. Ei hakanud, vaid pigemini kasvas mu andestamise jõud.
Nii see paraku on, et inimene õpib kõige paremini halbadest õppetundidest — kui ta oskab ja suudab needki tänuga vastu võtta. Pahatihti ei tänata isegi heade andide eest, saati siis halbade eest. Mulle ei andnud see kogemus otseselt mingit uut vaatepunkti, küll aga kinkis suurepärase võimaluse anda avalikult tunnistust usust usku, kui mu käesolev intervjuu ikka avaldatakse.
Nõukogude ajal usust rääkides võisid paremal juhul sattuda Seewaldisse, aga vabas Eestis peetakse usust rääkijat muidu imelikuks. Vahet ju ei ole — suhtumine on sama.

Millest oled haiguse tõttu loobuma pidanud?
Ma ei ole pidanud millestki loobuma, sest minu vajadused on niigi minimaal­sed ja needki suhteliselt tervislikud. Ma suutsin teha kõike nii, nagu ma ikka olen suutnud. Käisin ja käin esinemas, ükski vajalik töö ega toimetamine pole jäänud tegemata. Sõidan jalgratta ja rolleriga, vajadusel abistan teisi ning tegelen kellelegi märkamatult heategevusega.

Kas nüüd on haigus lõplikult läinud?
Pean taas tunnistama, et mõnes mõttes pole seda haigust minu jaoks olemas olnudki, sest ma ei lasknud seda oma teadvusesse ega võtnud südamesse.
Sageli inimesed mõtlevad end palju haigemaks, sest saades teada oma ihulikust hädast, saavad nad veelgi suurema hingelise trauma. Siis otsib nii mõnigi abi alkoholist, mõni nöörist. Kui arst on haige suhtes aus ja julgustav, nagu doktor Arpo seda on olnud, rääkides asjast kui mees mehega, nii nagu olukord tegelikult on, siis on tegemist arstiga suure algustähega. Tema ei karda kaotada oma patsienti, kui see terveks saab, vaid tunneb sellest südamest rõõmu.

Mida oled haigusest õppinud?
Eks enamik hädasid ja haiguseid ole ikka inimese enda tegevuse ja eluviiside tagajärg. Aga on ka erandeid, kus inimesele antakse katsumusi. Sisuliselt pole meil kellelgi teada, mida me tegelikult sisse hingame, sööme või joome. Mida suurem on segadus selles valdkonnas, seda kasulikum on see teatud töösturitele ja kaubitsejatele.
Otseselt vältida pole ilmselt võimalik midagi, küll aga saab teha oma elus valikuid. Mina soovitan võimalikult vähem himutseda ja elada võimalikult lihtsalt, aga kõige eest — olgu siis hea või halb — tuleb olla TÄNULIK. Hille Kõrgesaar