Eeskuju: Oti väiksem tütar Emilia veel trennis ei käi, kuid pere loodab, et ehk hakkab tüdruk kord kergejõustikuga tegelema.: F: Postimees/ScanpixVäljend «couch potato» ehk diivanikartul kehtib aina enam ka Eesti laste kohta. Et su laps kahe padja ja puldi vahele ära ei kaoks, saada ta trenni!

Kaheksa-aastase Christin Amani ja kolmese Emilia isa Ott Kiivikas ütleb, et neil on trennivalik ühine otsus, milles lapsed räägivad kindlasti kaasa. Pole ju mõtet sundida last tegema seda, mis talle ei sobi või sugugi ei meeldi.
Et täpselt teada saada, milline trenn talle kõige paremini passib, on Christin Amani käinud proovimas nii tennist kui ka iluvõimlemist, aga praegu huvitab teda hoopis tantsimine. Oti meelest on see igati tore: kui mõelda tulevikule, pakub tantsutrenn nii meelelahutust kui ka tugevat füüsilist koormust, annab kauni rühi ning arendab vastupidavust.
Christin Amani käib praegu trennis kaks-kolm korda nädalas, ütleb Ott. Tulevikus, kui tõesti on näha, et laps on sel alal andekas ja ta hakkab juba seadma kõrgemaid sportlikke eesmärke, tuleks treeningkoormust tõsta nelja-viie korrani nädalas. Ent see, kas ühel hetkel lisada tütre nädalasse veel mõni trenn, sõltub Oti sõnul eelkõige ikka lapse enesetundest.
«Mina käisin lapsena regulaar­selt spordikooli spordiarsti juures kontrollis, kuid usun, et lapse võib täiesti vabalt panna trenni enne põhjalikku arstilkäiku,» sõnab ta. «Oluliseks muutub arstlik järelevalve pigem siis, kui nii treeningkoormuse maht kui ka sagedus suurenevad.» Siis võib kasvaval organismil kergesti ülekoormus tekkida ja see omakorda kaasa tuua tervisehädasid ning vigastusi.
Ott viibutab rangelt sõrme nende vanemate poole, kes tahavad oma luhtunud ambitsioone ja unistusi teostada laste peal. «Kui ikka lapsel puudub igasugune huvi konkreetse spordiala vastu, siis tuleb lasta tal proovida midagi muud,» rõhutab ta. Kui laps käib trennis rõõmuga, paistab see Oti sõnul tema silmist kaugele välja. «Trenn, mis lapsele meeldib, on suurepärane vaheldus koolis käimisele ja õppimisele. Andke lastele võimalus ennast välja elada ja teil on kodus kordi rahulikum olla,» lisab ta.

Millest alustada?
Kuidas aga teada saada, et spordiala, millega su järeltulija võiks tegelda, on talle sobiv ja võimetekohane?
Taastusraviarst Maire Reinsalu ütleb, et see, kas laps on füüsiliselt aktiivne ka muul ajal kui vaid koolis kehalise kasvatuse tundides, sõltub eelkõige vanemate eeskujust. Ja vanemad peaksid olema heaks eeskujuks, sest kes on harjunud juba lapsest peale sportima, see jääb kehaliselt aktiivseks elu lõpuni.
Et läheks ikka nii ja laps sportimist jälestama ei hakkaks, tuleks otsustusõigus trenni valikul jätta lapsele. Kaval vanem suunab ja soovitab, vägisi last kuhugi ei vea, sest treening peab olema meeldiv ajaviide, mitte tüütu kohustus.
Kui laps kahtleb, tuleks lasta tal käia erinevate trennidega tutvumas. Esimeseks valikuks sobib hästi mõni pallimäng (jalgpall, korvpall), kergejõustik, ujumine, tantsimine või iluvõimlemine.
Tähtsam kui ala on trennide tihedus. Reinsalu soovitab klapitada treeningud päevadele, mil lapsel pole koolis kehalise kasvatuse tundi — et füüsilist koormust võimalikult võrdselt jaotada. Hea mõte on arutada trennivalikut ka pere­arstiga — tema oskab öelda, kas laps on valitud alaga tegelemiseks füüsiliselt küps.

Mitu korda nädalas treenida?
Ühte patta ei saa panna ka erinevas eas laste trennikoormust ja -mahtu. Algklassilastele sobivad mängulisemad treeningud, mis kõrvaltvaatajatest vanematele ehk tõsiseltvõetava treeninguna ei tundugi. Algklassilaps tohib trennis käia paar korda nädalas, keskastmesse jõudnud kolm-neli korda nädalas ja gümnasistid veel rohkem. Eesmärgid tuleb seada vastavuses lapse arengu ja andekusega — see on väga individuaalne, sest üle ei tohi last mitte mingil juhul koormata.
Ideaalis, ütleb taastusraviarst, käib laps nädalas erinevates treeningutes: ühes, mis on füüsilisem (pallimäng, tantsimine), ja teises, mis aitab kaasa lihaste lõõgastumisele (ujumine).
Lõpetuseks annab Reinsalu vanematele kätte ühe hea suuna: kuna algklassilaste õlad ning selg näevad suurte raskete ranitsate tassimisega erilist vaeva, tuleks trennivalikul mõelda just nende piirkondade treenimisele. Helen Perk

Ringi või trenni?
Peale sporditrennide saavad lapsed käia ka muudes ringides ja huvikoolides. Valik on lai. Kui käia mitmel pool, venivad päevad ülipikaks ning koduste tööde tegemine jääb hilistesse õhtutundidesse. Kui kaalukausil on loomingulisust arendavad ringid ning füüsist tugevdavad trennid, soovitab Maire Reinsalu valida viimase. Põhjus on lihtne: võrreldes aastakümnetetaguse ajaga on tänased lapsed füüsiliselt nõrgemad, sest nn tänavaspordi asemel on tekkinud tubased tegevused, mis ei anna arenevale kehale piisavalt koormust.