Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.

«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»

Keila SOS Lastekülas on pere keskmiseks suuruseks seitse last ning õed-vennad pannakse reeglina ühte perre. Just siis, kui Maire oli kõik vajalikud treeningud ja testid läbinud ning valmis asuma uude ametisse, saabus lastekülla kolm õde ja kaks venda.
«Minust sai üleöö viie lapse ema,» meenutab Maire viie aasta tagust detsembrikuud. «Kõige pisem, Triinu, oli alles kolmeaastane ja sellest hetkest, kui me esimest korda kohtusime, oli ta mul nagu väike kängurupoeg kaksiratsi kõhu peal. Ta ei lasknud mind ainsakski silmapilguks lahti.»
Maire lapsed on väikese vanusevahega. Triinu (7) oli saabudes kolmeaastane, Heidi (8) neljane, Jaanika (10) viiene ja poisid Jaan (11) ning Rein (13) vastavalt kuue- ja kaheksa-aastane. Esimesest päevast peale tundis Maire, et viimane kui üks neist on ta oma laps. «Ja algusest peale on nad mind ka emaks kutsunud. Seletasin neile kohe ära, et nüüdsest on teil kaks ema — üks on pärisema ja teine olen mina.»
Tavapärastes lastekülaperedes on koos lapsed erinevatest peredest ning teinekord ei suju laste omavaheline suhtlemine ega asendusema omaksvõtmine just kõige ladusamalt.

Ka Mairel on sarnane kogemus olemas. Mõni aasta tagasi tuli nende perre üks teistest lastest vanem poiss, kel oli väga selge eesmärk — saada tagasi oma pärisema juurde. Poiss sõdis kõigile vastu nagu jaksas. Ta ei kutsunud Mairet emaks ega saanud aru, miks teised lapsed seda teevad. «Püüdsin talle seletada, et ta võib ju mõelda, et «ema» on minu amet. Samamoodi nagu bussijuht. See mõtteviis talle täitsa meeldis. Peagi avanes tal siiski võimalus oma pärisema juurde tagasi minna.»
Loomulikult muutis naine lastekülla minnes märgatavalt ka abikaasa elu, kuid paaril oli tarkust oma abielu säilitada. «Suhtlesime abikaasaga samamoodi edasi nagu varemgi. Puhkuse ajal sõitsime talle kõik koos külla ja kui helistasime, siis ta rääkis alati ka lastega — et kuidas neil koolis läheb ja mida nad päeval tegid,» räägib Maire.
Kui Keila SOS Lastekülas on igas peres vaid asendusema, siis uues, hiljuti Põltsamaal avatud lastekülas kasvatavad lapsi nii ema kui ka isa. «Kuna olen ise pärit Lõuna-Eestist ja ka laste vanaema ja osa sugulasi elavad siinkandis, tahtsime kohe väga Põltsamaale tulla,» märgib Maire. Tugevaks pluss-argumendiks oli seegi, et nii sai Elmar perega kokku kolida. «Ta ongi ju lastele kõik need aastad justkui isa eest olnud. Ja lastele on isa ikka väga vaja,» kiidab naine Põltsamaal juurutatavat uut süsteemi.
Peale nende elab uues lastekülas veel kaks perekonda. Kuna Maire on nüüd juba «vana kala» ning teab lasteküla elu läbi ja lõhki, saab ta olla teistele nõu ja jõuga abiks.

SOS Lasteküla pere toimib nagu iga teinegi. Neile on pangas avatud konto, kuhu iga kuu laekub söögiraha, laste trennide ja huvialade jaoks ettenähtud summa, väljasõiduraha ja ema palk.
«Nagu iga muu töö eest, saame meiegi palka ja meile on ette nähtud teatud arv puhkepäevi,» selgitab Maire. «Kuigi tavaliselt, kui ma kuskile oma vabadeks päevadeks sõidan, võtan ikka lapsed ka kaasa. Kuidas siis muidu? Kunagi ei ole nii, et lähen näiteks jõuludeks ära — see on ju ikkagi perepüha ja ma pean seda koos oma perega!»
Kuigi Põltsamaal kasvatavad lapsi nii asendusema kui ka -isa, sõlmitakse tööleping reeglina vaid ühega. Isa käib päevatööl nagu teisteski peredes ning tegeleb lastega pärast tööd ja puhkepäevadel. Vahe on vaid selles, et ka tema saab selle eest tasu, mis on tavaliselt 15 protsenti asendusema palgast.
«Mina ei nimetakski seda tööks. See ei ole ju üheksast-viieni-töö, pärast mida saad ukse enda taga kinni tõmmata. See on ikkagi lapsevanemaks olemine. Tavalises peres ei ütle ju ema, et ma lähen nüüd nädalaks puhkusele, sõidan pere juurest ära. Niisamuti meil. Teeme kõike koos ja lapsed on number üks,» kinnitab Maire.
Siiski on igale perele ette nähtud ka tädi, kes hoiab lapsi siis, kui emal on vaja ära käia või omi toimetusi teha. «Meie peres on selleks tädiks minu noorem tütar. Alati, kui ta tuleb lapsi hoidma, võtab ta ka oma jänese kaasa,» osutab Maire teleri kõrval puuris krõbistavale pikk-kõrvale. «Ainuüksi selle küülikuga on ta võitnud kõikide meie laste südamed!»

Päevi, mil ema kodus ei ole, tuleb ette harva, kuigi oma tütre hoolde usaldab Maire lapsed rahuliku südamega.
«Käin hetkel ka ülikoolis, õpin sotsioloogiat, veel pool aastat on jäänud. Vahel ongi just kooli pärast vaja võtta mõni vaba päev,» selgitab Maire ning lisab, et tema kooliskäimine on imekombel innustanud ka lapsi rohkem õppima.
«Kui mina teen oma koolitöid, tahavad nemad ka kohe enda omasid teha. Aga ega ma muulgi ajal neid tagant sundima ei pea, nad on tõesti kõige paremad lapsed maailmas!» õhkab Maire, vaadates oma vigurväntasid basseinis hullamas. Kristiina Genno