Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!

Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.

Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
«Siia on toodud vähemalt sada koormat mulda,» avaldab Siiri saladuse, kuidas tal on õnnestunud Nõmme liivasele männialusele nii uhke aed rajada. «Esimesed kümme aastat polnudki see veel aed, vaid midagi täiesti kaootilist. Alles viimased kümme aastat võib seda aiaks nimetada,» jutustab perenaine.
Oviirid on oma aeda kujundanud ikka põhimõtte järgi, et endal oleks seal ruumi liikuda ja mõnus olla ning lastel-lapselastel ruumi palli mängida. «Seepärast polegi mul ühtegi peenart. Taimed on ka sellised valitud, et kui pall neisse veereb, ei pea vanaema karjatama,» naerab viiekordne vanaema.
Popi feng shui õpetuse võrku pole Siiri oma aeda rajades langenud. «Mõelnud olen küll, et kui poliitika seljataha jätan, võtan selle asja ette ja uurin,» poetab ta. Kuid oma aias on ta suutnud ilma raamatutarkusetagi väga hea õhkkonna luua. «Mine tea, naised teevad ju palju asju intuitsioonist, ehk olen lihtsalt täppi pannud. Minul, perel ja sõpradel on siin tõesti hea olla. Järelikult midagi siin on,» arutleb Siiri, kes on jõudnud punkti, kus talle tundub, et aias on kõik olemas. «Näiteks basseini ma aeda ei tahagi. See oleks tore ainult maja katusel,» naerab Siiri.

Masseerib taimi
Siiri aias kasvavad taimed on silmanähtavalt õnnelikud. «Küllap on mul rohelised näpud, lilled mul naljalt välja ei lähe. Kuigi kaks jugapuud läksid. Ma ütlesin juba ostes, et nende mullapallid on liiga väikesed. Siinkohal ma soovitangi: käige ostmas Hansaplantis, seal ei juhtu selliseid asju,» soovitab kogenud aiapidaja. Pisaraid perenaine puude pärast ei vala, kuid hinges pakitseb siiski. «Nüüd mõtlengi, et ehk panen sinna hoopis elupuud.»
Nõmme mändide all liivasel pinnasel iga taim, mis silmale ilus ja komplekti sobiks, ei kasva. «Aga rododendronile meeldib siin väga!»
Kui enamiku taimi on Siiri aeda ise toonud — mõned lausa välismaaltki! —, siis männid ja ühe vibaliku pihlaka sai pererahvas majaga päranduseks kaasa. «Mulle öeldi küll, et pihlakas tuleks maha võtta, aga mina vaidlesin vastu — aias peab pihlakas olema, et teda katsuda ja temalt energiat saada.» Siiri tunnistab, et ta ongi sellelt puult head toonust saanud, eriti poliitiliselt rasketel aegadel.
«Lilled ja taimed tahavad, et nendega räägitaks ja neid silitataks,» jätkab Siiri. Aga oma jugapuud käib ta hoopis sasimas ja saputamas — see pidavat põõsa eriliselt ellu äratama ja ilusaks tegema. «Taime massaaž,» muigab Siiri.

Täiesti öko
«Kes siis minu aia eest ikka hoolitseb, kui mitte mina ise?» lükkab Siiri ümber kahtlused, nagu võiks hõivatud poliitikul nii uhke aed olla vaid tänu õppinud aednike abile. «Muru niidab küll abikaasa,» jätkab naine. Ja selle suve troopilise kuumuse ajal olid teisedki pereliikmed kastmisel abiks — peab ju Siiri neli päeva nädalas oma aiast kaugel Brüsselis olema.
«Ma tegelikult ei mõista neid inimesi, kes ütlevad, et oh, ma kohe ootan, et saaks käed mullaseks teha. Minu arvates on see poos. Me ei taha ju teha käsi mullaseks, vaid tahame, et meie ümber oleks ilus!» arutleb Siiri ja leiab, et aia hooldamine on sama mis kodu koristamine. Kui paljud meist siis ikka kirglikult tolmulappi keerutavad — aga teha tuleb ja pärast on hea puhtas kodus olla. «Kodu ei alga ju välisuksest, vaid ikka väravast,» ütleb Siiri. Seda enam et hästi hooldatud taimed õitsevad ju pererahva rõõmuks.
Kastmine ja väetamine on lilledele sama vajalik nagu inimesele hommikukohv või -tee, leiab Siiri toreda võrdluse. «Tegelikult mulle puude ja põõsaste pügamine täitsa meeldib,» kinnitab ta.
Siiri aias on kõik öko — lilli ja taimi turgutab ta kanasõnnikuga. «Seda saab tänapäeval poest pakiga osta,» märgib ta.
Ehkki Siiri on aeda pidanud juba aastakümneid, vajab temagi aeg-ajalt abi ja nõu. Siis võtab ta pihku  aiaraamatud ja -ajakirjad või pöördub asjatundjate poole. «Minu lapsepõlvesõbranna Sirje õde Kati on koolitatud aednik ja temal on omakorda kaks toredat sõbrannat, Meeri ja Ulve. Nad on käinud mul siin kolmekesi nõu andmas,» rõõmustab Siiri Eesti väiksuse üle.

Eksinud köögivili
Siiri suundub oma aia au ja uhkuse juurde — kõnnitee ääres õilmitsevad kaks pikka roosipeenart. «Selle roosisordi nimi on Tequila ja tema õied on erinevatel õitsemishetkedel erinevat värvi —
alustades oranžist ja lõpetades rohekasvalgega,» tutvustab Siiri oma iludusi. Tegu olevat tema sõnul Eesti kliimasse hästi sobiva sordiga — ei teinud sellele roosile isegi viimane karm talv liiga.
Siiri aias kasvab palju igasuguseid ilutaimi, köögiviljakasvatusega poliitik ei tegele. Kuigi! Ühe männi najale toetub üksik ... mädarõigas! «Ma polnud aastaid kurke sisse teinud, aga nüüd olen jälle tegema hakanud ja mädarõigas oligi omast käest võtta,» naerab perenaine. Selline õnn pole siiski tekitanud temas kiusatust üksikule söögitaimele kaaslasi koguma hakata. Lapselaste pärast paar maasikataime amplis siiski ripub ja kunagi möödunud aegadel kasvas siin ka maitsetaimi. «Basiilikut ja pipramünti on olnud ja ... Aga ükskord aastaid tagasi, kui koju tulin, raporteerisid tütred, et nad olla aia ära rohinud. Rohkem ma maitsetaimi siia pannud pole!» itsitab Siiri üht «puhast tööd» meenutades. «Kuid üht varast õunapuud, martsipani, tahaks küll,» lisab ta unistavalt.
Pärast aiatutvustamistuuri võtab Siiri aiatoolil istet ja ohkab õnnelikult. «Muide — esimese asjana, kui ma mõnelt reisilt tagasi tulen, panen kohvrid maja trepile ja ütlen oma aiale tere. Isegi kui saabun öösel,» väidab ta. Mida ilusamat veel üks aed oma perenaiselt soovida võiks? Kaire-Külli Kuldbek