24aastane Malle on kahe poja kõrvalt lõpetanud kiitusega keskkooli ja alates sellest sügisest õpib Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis sotsiaaltöö korraldust. Ja tal jätkub veel jaksu olla nõu ja jõuga abiks kõigile Pärnu teismelistele emadele.: F: Kalev LilleorgKuueteistkümneaastaselt emaks saanud Malle ei muudaks oma elus mitte midagi. «Kui ma ei oleks nii noorelt lapsi saanud, siis ei oleks ma see, kes olen. Oleksin heal juhul nõudepesija.» Just lapsed innustasid teda kiitusega keskkooli lõpetama ning alates sellest sügisest on Malle üliõpilane. Kõige selle kõrvalt jõuab ta veel olla abiks Pärnu teismelistele emadele.

«Olin siis kuusteist, kui koju läksin ja emalt viiskümmend krooni küsisin,» jutustab Malle Link (24). Seda raha vajas ta rasedustesti ostmiseks. «Ema küsis muidugi, et milleks test — rase oled või? Vastasin, et vist olen jah,» meenutab Malle aastatetagust dialoogi. «Ema sõbranna karjus köögist, et kohe lähme aborti tegema! Ma ehmatasin hetkeks ära ja endalegi üllatuseks karjusin vastu, et ei lähe!»
Malle oli tol hetkel lõpetamas põhikooli. Õigupoolest polnud lõpetamisest juttugi — tüdruku hinded olid kehvast kehvemad. «Ma lihtsalt ei käinud koolis.» Hommikuti, kui kõik olid kodust läinud, puges Malle teki alla tagasi, lülitas mobiili välja, tõmbas lauatelefoni seinast ja magas rahuliku südamega edasi. «Ma elasin koolile nii lähedal, et kuulsin, kui koolikell helises, aga ikkagi ei viitsinud seal käia. Lõpuks, kui isale koolist kiri saadeti, jäin vahele,» meenutab Malle oma kooliaega.

«Lähme nüüd aborti tegema!»
Kõik arvasid, et kui tüdruk nüüd veel lapse ka saab, siis on tema elu põhimõtteliselt läbi. «Minu esimene ämmaemand oli üks vanem naine ja kui esimest korda tema juurde läksin, siis ta kallistas mind ja ütles: lähme nüüd aborti tegema!» meenutab Malle, kellele ei mahtunud tookord ega mahu nüüdki pähe, miks välistasid kõik võimaluse, et ta tahab selle lapse sünnitada. «See on ju minu laps, millest te räägite?! Küll ma saan hakkama!» mõtles ta toona.
Malle, kes polnud seni isegi oma telefoniarveid ise maksnud, otsustas last oodates, et ta elu peab muutuma. «Käisin Pirital restoranis nõudepesijana tööl ja teenisin raha. Maksin oma arved ja ostsin ise süüa.»
Laps tema kõhus kasvas juba teise haigla teise ämmaemanda järelevalve
all — sellise, kes uskus, et ka kuueteistaastane võib olla hea ema. «Rääkisin talle ka eelmisest hirmsast ämmaemandast, kelle juurde sattusin, ja siis ta ütles mulle, et muidugi sa sünnitad selle lapse ja tõestad kõigile, et saad hakkama.»
Enne Kevini (8) sündi ei teadnud Malle beebidest suurt midagi. «Olin kuulnud, et sünnitus on hirmus valus. Kui see kätte jõudis, siis ootasingi, et millal nüüd need hirmsad valud hakkavad ... Aga siis ühel hetkel oli juba laps käes!» Sealsamas sünnituslaual lubas hulljulge tüdruk arstidele, et tuleb kahe aasta pärast tagasi.
Tagantjärele tõdeb Malle siiski, et see oli ikka tõeline julgustükk, ennekõike majanduslikus mõttes. «Kui selle aja peale mõtlen, siis tundub täiesti ebareaalne, et sain hakkama selle vähese rahaga, mis mul oli. Ja laps ju ka veel. Ei kujuta seda enam ettegi. Praegu ma nende summadega kindlasti hakkama ei saaks.»

Kahe lapsega metsa
Malle elas paarikuuse pojaga Lasnamäel, kui üks tuttav rääkis talle, et võiks minna noorte emade tugigruppi, mille kooli psühholoog plaanis peatselt käima lükata. «Algul mõtlesin, et mina mingi hulluarsti juurde küll ei lähe, kuid lõpuks sai siiski kohale mindud ja asi hakkas täitsa meeldima,» kiidab Malle. Just temast sai emadekooli esimene õpilane. Ei läinud palju aega mööda, kui loenguruumid olid tema saatusekaaslasi pungil täis.
Ja täpselt kahe aasta pärast, nagu tohtritele lubatud, ootas Malle taas last. «Teine poeg Kristjan (5) oli meil planeeritud. Olin siis üheksateist ja kuigi mul üks poeg juba oli, lugesin hoolega raamatutest, et mida ja kuidas tegema peab.»
Kuigi Malle ellu jätkus põnevust niigi, otsis hakkaja naine neid aina juurde. «Olime just soetanud Tallinnasse oma elamise ja võtnud noore pere laenu. Kord vaatas mees niisama internetist maju ja mina kiikasin üle tema õla. Maja, mis parajasti arvutiekraanil oli, asus täiesti metsa sees ja nägi välja suhteliselt räämas. Mäletan, kuidas ütlesin, et kes sinna küll kolida tahaks ... Ja kuu aja pärast kolisin oma lastega sinna sisse!» naerab ta.
Ühel hetkel tundus see Pärnust 30 kilomeetri kaugusel asuv metsamaja Mallele lihtsalt väga õige ja omana. «Maanteest on maja viie kilomeetri kaugusel, lähim maja kilomeeter eemal ja seal ka kedagi eriti ei ela. Mees pidi algul Tallinnasse jääma, sest töö oli seal. Ja mina kolisin kahekümneaastasena kahe väikese lapsega maale majja, kust bussipeatusessegi tuli kaks tundi kõndida.»
Järgmise loogilise sammuna läks Malle autokooli, lahke ämm andis talle isegi auto laenuks. «See oli selline auto, millega sai sõita ainult bussipeatuseni, maanteele ei tohtinud minna — ülevaatus oli tegemata. Kui autojuhiload kätte sain, siis ostsin endale Fiati. Teinekord kukkus autol sõidu ajal tükke küljest ära ... korjasin need siis oma seenekorvi,» naerab Malle.
Ja ega ainult auto ei lagunenud, maja ka. «Katus hakkas läbi laskma. Ükskord läksid juhtmed seinas põlema, teinekord elektrikapp särises, mispeale helistasin Eesti Energiasse ja küsisin nõu, et mis nüüd teha,» jutustab Malle. Mõne minuti pärast olid hirmunud nägudega elektrimehed tal ukse taga. «Meil ei olnud siin alguses isegi külmkappi. Mees tuli minu sünnipäevaks koju, külmkapp kingituseks kaenlas — aga siis selgus, et meil ei ole elektrit!» räägib Malle nagu anekdooti.

Keskkoolitunnistus kiitusega
Samal ajal sosistas umbusklik külarahvas, et ei tea, kust küll see noor näitsik sinna metsa tuli ja kelle lapsed need tal on. «Mina aga võtsin kätte ja hakkasin valla ruumides lastele huviringe tegema. Nii said minu lapsed teistega mängida ja mina külainimestega tuttavaks. Ja saidki sotid selgeks, et kes see blond tüdruk on ja miks mees temaga koos ei ela,» räägib Malle.
Paari aasta pärast leidis Malle mees Pärnu lähedal tööd ja kolis pere juurde. «Muidu nägime ainult nädalavahetusel, aga, noh, paljud ju elavadki nii,» on Malle siiski õnnelik.
Just lapsed on Mallele andnud indu elus edasi pürgida. Edendades samal ajal pere- ja külaelu, võttis ta eesmärgiks lõpetada pooleli jäänud keskkool. «Hakkasin käima Pärnu täiskasvanute gümnaasiumis. Uskumatu — ma ju ei viitsinud käia koolis, mis asus kõrvalmajas ja nüüd käisin kolmekümne
kilomeetri kauguselt ja kahe lapse kõrvalt!» vangutab ta pead. Malle ei puudunud tundidest kordagi, sest tal oli juba uus siht silme ees — minna ülikooli, tasuta kohale muidugi. «Seepärast pidin valima, kas pingutan kohe praegu või maksan hiljem pool elu õppelaenu.»
Malle lõpetas keskkooli kiitusega ning sai Pärnu linnalt suisa preemiat. Alates sellest sügisest on ta Tartu Ülikooli Pärnu Kolledži sotsiaaltöö korralduse tudeng. «Ja saingi tasuta kohale! Säästsin 80 000 krooni.»

Noored emad, tulge kooli!
Ehkki kohustusi oli juba niigi kuhjaga: kool, lapsed ja suur majapidamine, võttis Malle enda südameasjaks rajada ka Pärnusse «Noore ema kool». «Sain selleks innustust Tallinnast ja Pärnu Õppenõustamiskeskuse inimesed aitasid mul alguses kirjutada raha saamiseks projekte. Nüüd saan sellega juba ise hakkama,» märgib ta. Hakkajat naist aitab MTÜ Caritas, kelle projekti «Noored emad taas kooli ja/või tööle» rahastab Euroopa Liidu Sotsiaalfond ning kaasrahastajana Pärnu linn. Antud projekt pakub noortele emadele nii loenguid, tugirühma kui ka lapsehoidu.
«Meil käivad siin noored lapseootel või juba emaks saanud tüdrukud. Kõige noorem ema on 14aastane.»
Peale lastekasvatamise räägitakse Noore Ema Koolis ka suhetest, karjäärist ja kõigest muust, mis elus vajalik. «Kõige populaarsemad on suhteteemalised loengud,» muigab Malle. Sest enamasti kipub olema nii, et kui ema on teismeline, siis on ka isa teismeline. «Räägime näiteks sellest, et kui mees oma sokid vedelema jätab, siis ei tasu sellest kohe tüli kiskuda ja lahku minna. Lihtsatest asjadest, mida juba mõned aastad koos olnud paarid teavad.»
Kõige pisem beebi, kes praegu lastehoius «käib», on kolme ja poole kuune. «Algul mõtlesime, et alla pooleteiseaastaseid lapsi me ei võta, aga välja on kukkunud nii, et kõik on alla pooleteise. Ei saa ju ära öelda, kui noor ema istub sinu vastas ja kurdab, et kui ta oma last siia tuua ei saa, siis ta ei saagi kooli minna!»
Kui palju lapsi lastehoidu mahub, see on seadusega paika pandud ja täpselt nii palju neid Malle juures nimekirjas ka on. «Kaks aastat saavad emad meie juures käia nii loengutes kui kasutada lastehoidu, siis lähevad lapsed juba edasi lasteaeda.»
Malle pojad Kevin ja Kristjan enam lastehoidu ei vaja, kuid teinekord käivad ikka emaga tööl kaasas. Kevin juba klimberdabki meie jutu taustaks klaverit — see on märguanne, et hakake lõpetama, aeg on poodi minna ja midagi magusat osta. Näib, et väikevendki on «vandenõusse» kaasatud — seda reedab tema kaval nägu.
«Kui ütlen, et teeme musi ja kalli, siis Kevin paneb jooksu, aga Kristjan on meil veel tõeline kallistaja,» sõnab Malle heldides. «Kindlasti tahan ma veel lapsi! Suur pere on minu unistus — kaksteist last mahuks meie majja ära küll,» avaldab ta lõpetuseks täiesti tõsiselt. Kristiina Genno

Mis on «Noore ema kool»?
MTÜ Caritas Eesti initsiatiivil loodud «Noore ema kool» on mõeldud teismeliselt sünnitanud emadele. Noored emad saavad sealt nõu, abi ja infot, kuidas tulla toime noore rasedana ning lapsevanemana. «Noore ema kooli» liikmed käivad tugirühmadena koos igal nädalal nii Tallinnas kui Pärnus.
Alates käesolevast aastast pakub Caritas Eesti projekt «Noored emad taas kooli ja/või tööle» neis kahes linnas kuni 26aastastele noortele emadele, kel lapse sünni tõttu haridustee katkenud, ka tasuta lastehoiuteenust õppimise või töö otsimise ajaks.
Vaata lisaks: www.noorema.ee