Karin Raski pisitütre-uudis sobib Naistelehe maikuud lõpetama paremini kui ükski teine. Samuti Reet Linna elujaatavus ning Kaunimate Aastate Vennaskonna punased roosid. Kuid eriti läks mulle hinge Türi naise Kersti lugu. Seda lugedes hakkas mul enda pärast häbi. Sest kõik need asjad, mille üle ma igapäevaselt viriseda tahaks ja virisengi, on tema läbielamiste kõrval köömes. Ma loodan, et ka sulle mõjub see lugu samamoodi ning sa mõistad, et kõige selle eest, mida peame nii elementaarseks – nagu tervis – tuleb ikka väga tänulik olla. «Kui tuleb kiri koju, mis kutsub tervisekontrolli, siis TULEB minna!» toonitas Kersti veel pärast intervjuu lõppugi. Meie anname tema sõnumi edasi.

Eesti on väike. Nii väike, et kui Naisteleht küsib Edgar Savisaare naisnõunikelt, kuidas töötamine Suure Juhi alluvuses on nende elu mõjutanud, läheb kihama kogu linnavalitsus ja erakonnaladvik takkapihta. Pole ilmselt vaja selgitada, et püüdsime tänase kaaneloo asjus saada ka Edgar Savisaare enda jutule. Ei õnnestunud. Selle asemel võtsid meiega ise ühendust teised tuntud keskerakondlased ning «soovitasid» seda lugu mitte kirjutada. Vastasel juhul ei rääkivat meiega enam ükski keskerakonna liige mitte iial ühtegi sõna. Eks seegi ütle Edgar Savisaare persooni ja mõju kohta üht-teist – ta oskab äratada lausa imekspandavat lojaalsust!
Naisteleht ei ürita Savisaart hukka mõista, mustata ega kahtle tema ametioskustes. Vastupidi, me otsime tema mõjukuse saladust.

Tänasesse Naistelehte on jõudnud jube lugu ahistajast, kes tutvustab end tuntud modelliagentuuri nimel ning keelitab noori neide veebikaamera ees talle poseerima. Õudne mõeldagi, et võib-olla võtsid mõned ohvrid tema jutte terendavast modellikarjäärist tõe pähe ning tegidki, mida pedofiil soovis...
Miljon korda on esitatud küsimust, kas vanemad ikka teavad, mida nende lapsed internetiavarustes teevad. Tõestusi sellest, et ega kuigipalju ei teata, tuleb tänaseni. Seetõttu on eriti tore, kui avaliku elu tegelased ja autoriteedid teema taas ja taas üles võtavad. Meie ühineme Victoria Kassi soovitusega – kui satud ise või satub su laps internetis vastamisi ahistajaga, pane asi kohe võimalikult suure kella külge. Ehk hirmutab see hälvikuid, kes tänaval kõnnivad ilmselt siivsate kontoriametnike või kasvõi kooliõpetajatena.

Vanasti väideti, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Kuigi vahel esineb ka selletaolisi hulle vedamisi, on enamasti ikka õige – oma eesmärkide saavutamise nimel tuleb vaeva näha.
Tänases ajakirjas on lausa mitu lugu, mis peaksid hingestama-innustama tähtede poole liikuma ka läbi raskuste. Kui loed Tarmo Tanilsoost, kelle elu mõjutab Aspergeri sündroom, kuid kes sellegi poolest on otsustanud ülikooli õppima minna, siis mõtle, millal sa viimati teatasid: «Ma ei viitsi!» Ning kui keerad lehte ja saad teada, et Tiina Laanem lasi end parema romaani kirjutamise nimel hullumajja panna, siis tuleta meelde, millal kuulutasid: «Ma ei lähe/tee IIALGI!» Õpime endast suurematelt!

Lapsendamine on tõsine teema, mis ei jäta ükskõikseks. Ühed ütlevad, et ohtlik lugu, sest iial ei tea, millised geenid ja bioloogiline pärand välja lööb, teised kiidavad lapsendajate suurt südant ja missioonitunnet.
Kindlasti pole Liina Olmaru ega Pirjo Levandi kunagi oma laste lapsendamist kahetsenud üksnes sellepärast, et peaaegu talv läbi tuleb nohuste põnnidega kodus istuda või jonn ähvardab vahel maja katust kergitada. Neid lapsi on oodatud reeglina palju kauem kui tavapärased üheksa kuud ja seda ootust meenutades tunduvad argimured üsna tühised. Eriti kui laps teeb kalli ja ütleb esimest korda: «Emme!»