Lapsendamine on tõsine teema, mis ei jäta ükskõikseks. Ühed ütlevad, et ohtlik lugu, sest iial ei tea, millised geenid ja bioloogiline pärand välja lööb, teised kiidavad lapsendajate suurt südant ja missioonitunnet.
Kindlasti pole Liina Olmaru ega Pirjo Levandi kunagi oma laste lapsendamist kahetsenud üksnes sellepärast, et peaaegu talv läbi tuleb nohuste põnnidega kodus istuda või jonn ähvardab vahel maja katust kergitada. Neid lapsi on oodatud reeglina palju kauem kui tavapärased üheksa kuud ja seda ootust meenutades tunduvad argimured üsna tühised. Eriti kui laps teeb kalli ja ütleb esimest korda: «Emme!»