Ilon näeb alatasa enda ümber pilte, mida ta tahaks joonistada. «Kui nüüd Tallinnast Haapsallu sõitsime, oli tee ääres imeline pilt. Kased olid nii heledad, et paistsid läbi. Seal kõrval oli palju toomingaid ja tammed, mis alles hakkasid lehte minema.»: F: Kalev LilleorgKui kunstnik Ilon Wikland saaks oma hiljuti Haapsalus avatud Iloni Imedemaal iga päev lastega kohtuda, ütleks ta neile tõenäoliselt üht asja: «Tembutame!»

«Siin saab väga lõbus olema,» rõõmustab Ilon (79) südamest, kui istume mai lõpus Haapsalu vanalinnas pisikese majakese avaras pööningukambris ja arutame, kuidas sealsamas hoones ning aias õige pea Iloni Imedemaa uksed lahti tehakse. «Siia palusin kohe meelega palju ruumi jätta, et lapsed saaksid joosta. Ja sinna nurka palusin madratseid ja patju, et kui nad ära väsivad, saaksid nad pikali visata ja raamatuid vaadata.»

Vaene vanaisa!
Ilonile on tähtis, et lastel oleks vabadust Karlssoni, Pipi ja teiste Lindgreni tegelaste kombel tembutada — elu on näidanud, et üldiselt käituvad sellised lapsed vastutustundlikult ja hästi. Tema ise sai pisikesena Haapsalus kasvades samuti vabalt mööda linna ringi joosta (ainult merele jää peale ei tohtinud minna) ja näe, kui hästi see välja kukkus!
Sõpradega sõidetigi siis jalgratastega, käidi rannas, hullati oma kasside-koertega ja vahel võib-olla roniti ka mõnest plangust üle, aga üldiselt vanematele südamevalu ei põhjustatud.
Kui üks asi välja arvata. «Ajasin vaese vanaisa peaaegu hulluks oma klaverimänguga! Ja vene keelega!» Nimelt oli Ilon väga musikaalne ja armastas ala-
tasa klaveri taga istuda, samas kui vanaisa tukastada unistas. Vene keele õpikuid kartis vanadaam väiksena aga nagu tuld. «Mul tõesti ei tulnud see välja. Ja siis pidi vanaisa mind aina õpetama.»