|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Trainspotting
Autor: Irvine Welsh
Ärge seda raamatut jumala eest vanaemale soovitage – memmeke võib end kaameks ehmatada ja teid elu lõpuni usuraadio seltsis keldrisse lukustada. Sest tegelikult on «Trainspotting» ju ropult rõve ja robustne raamat. Aga sealjuures väga, väga hea ning eluline. Paadunud narkomaanide igapäeva kirjeldused ei saagi ju olla täis lilli ja liblikaid –
sest neid ei näe allakäigutrepist põhja jõudnud inimesed arvatavasti isegi mitte oma pühamates luuludes. Need kirjeldused on võikad ja värvikad, keel aga kaunis ja kõlav, tunded segased ja suhted veel segasemad. Kogu selle möllu juures kangastuvad silme ette raamatu põhjal tehtud filmis mänginud Ewan McGregor (Renton), Johnny Lee Miller (Sick Boy), Robert Carlyle (Begbie) jt, nii et pilt jookseb ja fantaasia lendab!
Ellujääja mälestused
Autor: Valentine Nõlvak
Ütlus «mõnel ei vea kohe üldse» saab Valentine Nõlvaku paksu elulugu lugedes hoopis uue mõõtme, sest põhjust maailma peale vihane olla on sel kenal proual olnud igal eluetapil. Sündinud Pihkvas riigiametniku peres, tuleb tal läbi käia Siber ja palju lastekodusid, elada üle kaks ilmasõda, ränk tööpuudus ja mõned peremuredki.
Loed ja imestad, kui tugev peab üks naine olema, et kõigi hädade kiuste säilitada oma väga muhe huumorisoon, rõõmus meel ja elujaatav suhtumine. Pealkiri «Ellujääja mälestused» tabab kümnesse, sest nii mõnigi oleks niisugustesse olukordadesse sattununa käega löönud, kuid mitte Valentine Nõlvak.
Läänerindel muutuseta
Autor: Erich Maria Remarque
«Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult ühe lausega: läänerindel muutuseta.» See «Läänerindel muutuseta» tuntuim lause annab väga vaikselt, aga täpselt edasi kogu Esimese maailmasõja sõjameeste traagika.
Tänaseks maailmas 50 keelde tõlgitud suurteos 19aastasest Paul Bäumerist ja tema kamraadidest on kuulunud aastakümneid koolilaste kohustusliku kirjanduse nimekirja ja seda täie õigusega. Kodudes ja raamatukogudes on «Läänerindel muutuseta» loetud ribadeks, nii et väga hea, et viimaks on sellest väljas ka uustrükk!
Viinakuu. Alkohol eesti luules
Autor: Udo Uibo
Et eestlased on alkoholi tarbimises maailmas esirinnas, on see kaunis luulekogu igati tervitatav nähtus.
Udo Uibo on tulnud huvitavale ideele teha läbilõige Eesti luuletustest, kus käsitletakse alkoholi häid ja halbu külgi (naiste ülistamist ja põhjamist tulvil luulet ning proosatekste koondav teos on meil juba olemas, juhuu!) ja nende mõjust üksikisikule, inimkonnale ja kogu universumile.
Hea kingiidee ka! Intellektuaalne ja humoorikas. Braavo!
Küsimused kõikidele vastustele
Autor: Susan Luitsalu
Kõik madala enesehinnanguga naised võiksid selle raamatukese hoolikalt läbi lugeda ja võimalusel kaasa mõelda, sest lisaks vastustele ja küsimustele saab siit korraliku egolaksaka (samas, sellest ei saa ühel naisterahval ju kunagi küll!).
Kui arvate, et ah, olen tema kolumne Anne&Stiilist juba lugenud, siis mõelge ümber, sest vaimukad ja enese- ning ühiskonnakriitilised esseed on omavahel uute kommentaaridega kenasti ühendatud. No vot. Loed ja itsitad ning siis ühel hetkel saab raamat hopsti otsa. Lihtne-kiire lugemine. Autor lubab, et kui tema looming rahvale meeldib, siis võib ta vabalt veel kirjutada. Ole lahke, Susan!
Treenerid Monica Lauri (vasakul) ja Katrin Pärt soovitavad treeninguid alustada pigem spordiklubis, kuna treeneri abiga saavad harjutused õigesti sooritatud ning nõnda on enesele liigategemise oht miinimumini viidud.: F: Helin LoikViimasel ajal viskavad naised kõikjal Eestis end põrandale pikali, et internetis ülipopi kaheksaminutilise treeningkava järgi oma kõhulihased trimmi ajada. Kas saab sel moel endale tõesti uskumatu sixpack’i või hoopis seljavalu?
Harjutusi on kõnealuses kavas kaheksa. Igaüht tuleb sooritada 30 korda ning iga seeria vahele jätta 30 sekundit hingetõmbeaega. Kokku tähendabki see umbes kaheksat minutit intensiivset kõhupingutust, mis sobib absoluutselt kõigile (vähemasti selle trenni kokku panijate arvates).
Mis tunne on selle kava järgi võimelda ja kas see ka mõjub, uurisime Arigato spordiklubi peatreenerilt Monica Laurilt ja klubi personaaltreenerilt Katrin Pärtilt.
Et nii Monica kui Katrin on äärmiselt heas vormis, ei võta kaheksaminutiline treening neid kumbagi võhmale. Viskavad end matile pikali, jälgivad silmanurgast ekraanil harjutusi ette näitavat joonistatud musklimeest (kollastes retuusides!) ja pingutavad tema eeskujul lihaseid. Ehkki vahepeal on Monica ja Katrini nägudest näha, et väga rahul nad trenniga ei ole, läheb lehe jaoks piltide tegemine ludinal ning naeru saatel, mitte ähkides-puhkides ja näost veretavana.
Plussid ja miinused
Lõpuks matile liikumatult lebama jäädes, nendivad naised siiski, et kava oli täitsa tõhus. Aga seda eelkõige harjutuskordade tõttu — kui iga harjutust ikka 30 korda teha, küll siis ka kõhulihased tugevaks saavad. Samas hoiatab Monica, et algajale käib selline korduste arv tõenäoliselt üle jõu, aga et sama tõenäoliselt ei taha keegi alla anda, võidakse endale liiga teha.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Katrin Siska on mures, et number kuus jälitab teda. Kahel viimasel töökohal, linnavalituses ja kultuurimajas, on tema kabineti numbris olnud kuus sees.
