Toomas ja Ingrid Tõniste: F: Kalev LilleorgTõnistete pere on olnud viieliikmeline juba poolteist kuud – alates 10. novembrist, mil sündis pesamuna Mark Gregor. Pereema Ingrid tunnistab, et suur rõõm on vaadata, kuidas suuremad lapsed väikevenda kallistavad ja hellitavad.

Ingridi (39) suureks rõõmuks on väikevenna sünd Maria Heleenile (6) ja Marten Thomasele (1,5) ainult hästi mõjunud. Maria on juba kogenud vanem õde, kuid eriti liigutav on, kuidas väike «suur vend» Marten käib titale kümneid kordi päevas õrnusi ja hellitusi jagamas.
«Kui pisipoju toas vankris pikutab, üritab Marten pidevalt ennast üle vankri ääre upitada, et ikka vennakesele pai teha. Ja ega ükski magamaminekki õnnestu enne, kui väikevennale kallid-paid tehtud. Nii õues vankri lükkamisel kui pisikesel mähet vahetades on just Marten peamine abimees,» räägib Ingrid ja tunnistab, et naudib praegu koduse emme elu täiel rinnal. «Ausalt öeldes lendavad päevad nii kiiresti õhtusse, et ega tihtipeale koduõuelt kaugemale jõuagi: kui üks poju toidetud, tahab teine juba päevaunne, sekka õues käimised jne. Ja nii, peamiselt pisipoegade söömiste-tudumiste rütmis, meie päevad veerevadki. Maria on veel viimast aastat lasteaialaps.»

Kahest käest jääb väheks?

Ingrid ja Toomas Tõniste: F: Kalev LilleorgKuigi Ingrid ja Toomas Tõniste tähistasid sel suvel oma 15. pulma-aastapäeva, mis on tänapäeval tõeline saavutus, on selle aja sisse mahtunud lisaks armastusele ka argipäeva. Ingrid meenutab, kuidas ta Toomase pärast muretses, kui mees poliitikasse suundus, ning jagab nippi, kuidas 24 tunni jooksul jõuda
võimalikult palju.

Kui Ingrid (39) 23aastaselt Toomasega (42) kohtus ning paar kuud hiljem jõulukuuse alt kihlasõrmuse leidis, kujutas ta tulevikku ette pisut teisiti, kui see on kujunenud. Mitte et ta rahul poleks. «Kõik meie elus on tulnud väga õigel ajal, aga seda mõistad lihtsalt alles tagantjärele,» arutleb naine, mõeldes selle all peamiselt laste sündi. «Veel kümme aastat tagasi ma nii mõelda ei osanud. Siis oli mure, miks meie lapsed, keda me nii väga ootame, ometi tulla ei taha? Esimest last oodati nende peres ju üheksa aastat. Ingrid mäletab veel ahastust, mida tekitasid arsti sõnad: teil on kõik korras, võtke lihtsalt vabalt ja ärge MÕELGE nii palju. «Seda on lihtne mõista, aga proovi sa tegelikkuses nende sõnade järgi toimida!»
Kui Maria Heleen kuus aastat tagasi lõpuks saabus, polnud ilmas õnnelikumaid vanemaid. «Oleme ehe näide sellest, mida arstid tihtilugu räägivad — kui esimene laps oma sünniga vanematel selle pinge maha võtab, tulevad teised juba riburada järele,» naerab Ingrid, silitades kõhtu, kus üks väike poiss veel kaks kuud mõnusalt oma ilmatulekut ootab.

Uued krutskid iga sekundi tagant
Kõik kolm rasedust on Ingridil kulgenud mõnusalt ja probleemivabalt. Vaid nüüd on ta vahel tundnud, et vihmasem hommik võtab jõu ära. «Aga kõike tahaks ju ikka jõuda, ei raatsi midagi tegemata jätta.»