Koreograafiliste liigutuste tegemine hanereas meenutas kangesti lasteaia ringmängu, kus tuli mängida lindu. Ainult et lasteaias ei läinud sammud nii sassi.: F: Helin LoikKui oled juba proovinud pilatest ja joogat tavalises spordiklubis, aga seda
tõelist tunnet pole ikka kätte saanud, siis mine meditatiivse tantsu tundi. Nalja siin ei mõisteta ja enda sisse tuleb vaadata sada protsenti.

Et nalja ei mõisteta, on ehk pisut karmilt öeldud.  Studio 108s tantsutunde juhendav sakslane Nandi Devar on lõbus inimene ja julgustab pooleteise tunni pikkuses trennis kõiki kaasa tegema vastavalt oma kogemustele ja oskustele.
Ausalt öeldes siin teisiti kui vastavalt oma oskustele taielda ei saagi, sest meditatsiooni ja koreograafiat siduv tund nõuab sügavale endasse keskendumist. Pole mõtet lootagi, et see kohe esimeses tunnis ideaalselt õnnestub. Vähemasti minul ei õnnestunud.
Tantsutunni alguses pakatan entusiasmist, sest Nandi rõhutab: olulisim on vabastada end argimõtetest. See ei saa ju olla keeruline, usun siiralt. Aga juba pärast esimest käteharjutust hindan oma võimed ümber: iseenesest ei tohiks selles ju midagi rasket olla, aga mõtete väljalülitamine ja liigutustele keskendumine lihtsalt ei õnnestu. Ikka hiilib mõni trenniväline mõte pähe. Näiteks arutlen seina taga veesolinat kuuldes endamisi, et ei tea, kas läheduses on mõni tualettruum või tuleb see hoopis radiaatoritest... No kas pole oluline?!