Kodune koht: Estonia teatri suur saal on tuttav paik nii Neemele kui ka Martenile: papa on siin lavale toonud surematuid etendusi ja poeg teinud viieaastaselt ooperis lauljadebüüdi.: F: Helin Loik«Läheksime Neeme Kuninga juurde,» pomiseb koolipoisi viisakusega superstaarisaate finalist Marten Kuningas Estonia ooperiteatri valvelauatädile. «Aa, isa juurde,» tunneb staažikas töötaja ära selle maja ühe tähtsama mehe, pealavastaja poja.

Esimestest minutitest on selge, et Marten ei ole üldse see ülbe tüüp, kes vahel telerist paistab. Vastupidi. Milleks siis selline hoiak laval? «Minu arust ei tohiks segi ajada arrogantsust ja enesekindlust,» selgitab Marten, kelle jaoks on esinedes väga tähtis vastavasse rolli sisseelamine, mitte lihtsalt kuivalt ärategemine. «Ma ei salli seda, kui asju lihtsalt tehakse ära, ilma süviti minemata,» tõdeb ta. «Siis kukub kõik haledalt läbi.»
«Oma lood valib, nagu ta teeb absoluutselt kõik muud valikud oma elus, Marten ise, ta on selles osas tõeline põikpea,» lükkab Neeme ümber igasugused kahtlused, et muusikavallas austatud mees võiks olla oma poega mingilgi määral kuhugi upitanud. Sellest, et Marten läheb staarisaatesse, sai pere teada alles siis, kui noormehel oli kollane kaart juba käes. Nüüd jälgitakse Marteni tegemisi huviga televiisorist.
«Eks ma olen talle üht-teist öelnud ja ta kuulab mind viisakalt ära, aga ega tal autoriteete peale iseenda ei ole,» märgib Neeme. Marten vastu ei vaidle.
«Viimati saatis Neeme Kuningas mulle peale esinemist sõnumi, mis koosnes kahest tähest — OK,» jutustab Marten.
«Ja see oli juba väga hästi öeldud,» läheb papa nägu kavalalt särama.