Läbielamistes karastunud: Kuigi esimese lapse ootus oli noortele vanematele muret täis aeg, ei karda nad edaspidi pere­lisa hankida.: F: Helin LoikÜheksapäevane Johanna magab magusasti ja ootab sünnitusmajast koju minekut. Magnuse ja Inga pisitütar sündis kuus nädalat enne õiget aega ja vajas turgutuseks lihtsa nime, kuid elupäästvate funktsioonidega elustamislaua abi.

Iga päev sünnib Eestis mitukümmend last ja kõik läheb kenasti. Kuid vahel nii kenasti ei lähe.  Magnus Urb (27) ja Inga  Paukšte-Urb (25), kellega kohtume Pelgulinna sünnitusmaja perepalatis, teadsid juba varakult, et nende laps tuleb ilmale keisrilõikega. See päev saabus aga oodatust hoopis varem.
Inga sai raseduse alguses teada murettekitava uudise — tema kõhus kasvava loote platsenta on kinnitunud emakakaela ette. See tähendab, et tegu on riskirasedusega: kui beebil on aeg sündima hakata, siis ta lihtsalt ei pääse emakast välja, seepärast tulebki teha keisrilõige, ja tavalisest suurem on ka raseduse katkemise oht.
«Algul rääkis arst, et tõenäoliselt liigub platsenta kahekümnendaks nädalaks emakakaela eest ära,» meenutab Inga. Aga seda ei juhtunud ning noortel ei jäänud üle muud kui oma esimese lapse ootuses pöidlad pihku suruda ja loota kõige paremat. «Olime tänulikud iga õhtusse jõudnud päeva eest,» ütleb Inga liialdamata. «Ka beebiasju ei julgenud me valmis osta-laenata. Kartsin, et kui midagi läheb valesti, siis ei suuda ma pärast nende asjade keskel elada...»
Kui enamik rasedaid tunneb end esimestel kuudel üldiselt halvasti ja neil on süda paha, siis Ingat piinasid veel ka kohutavad kõhuvalud ja -krambid. Ta pidi sööma rohtusid, et säilitada rasedushormooni normaalne tase, ja käima tavapärasest tihemini haiglas kontrollis.