Parim ravim: Kuigi vahel tulevad ikka pähe muremõtted, mis saab edasi, aitab Reelikat tema töö ja hobi. Noor kunstnik tegeleb agaralt lepatriinude voolimise ja vitraažikunstiga.: F: Aldo Luud«Mul on vähk,» teatab Reelika rahulikul ilmel. «Kasvajad on peas, kaelas ja seljas ja mind on üheksa korda lõigatud. Aga ma ise küll ei arva, et oleksin raskelt haige.»

Haigus andis endast märku, kui tüdruk oli kõigest 12aastane. «Järsku hakkas vasakus kõrvas kohisema ja siiamaani sahiseb, nii et ühest kõrvast ei kuule ma üldse,» jutustab Reelika Karu (29). Arstid ei avastanud midagi, tüdruk tunnistati terveks ja saadeti koju.
«Siis aga kukkusin lastekooris rongkäigu ajal kokku, peavalu oli nii metsik, et kiirabi tuli ja tegi süsti,» jätkab Reelika. See oli toona 14aastase tütarlapse kõige raskem suvi. «Hommikuti vaarusin ja oksendasin kogu aeg.» Ta käis korduvalt uuringutel ja saadeti ühtepuhku koju imelike diagnoosidega. Küll pakuti toidumürgitust, küll isegi rasedust. «Mulle öeldi, et minusugused noored tõmbavad kõik ringi,» ei suuda Viljandimaal Tohvri külas elav Reelika siiani arstide ükskõiksust uskuda.
Alles siis, kui neiu oli juba nii nõrgaks jäänud, et ei suutnud kõndida ega liigutada ja oksendas päevad läbi, avastati tal lõpuks ajukasvaja. «Selleks ajaks oli mul juba ükskõik, mis must edasi saab,» mäletab Reelika, kes lamas terve kuu haiglas tilgutite all.
Tohtrid rääkisid verinoorele patsiendile, et tema peas on väike täpp, mis tuleb ära lõigata. Pärast operatsiooni taastus Reelika terve aasta kodus. Neiu paraneski, kuid siis juhtus õnnetus — ta kukkus pea peale. «Ajuvedelik tuli välja, iga päev pidi mu pead jälle siduma,» meenutab Reelika.

Halvatus viis nägemise, kõne ja sõbrad