Hommikueine ausse: Heldur Pedajas (vasakult), Kunnar Karu, Annika Inno ja Janika Juhanson õpetavad, et koriseva kõhuga ei tohi hommikul matka jätkata.: F: Aldo LuudKui väljas tuiskab ja termomeetrinäit on nullist allapoole langenud, tahab iga tavaline inimene pugeda toas teki alla, aga talimatkajatel siis alles lõbu algab. Nemad lähevad metsa ööbima!

Hulle, kes kamina ees hõõgveini joomise asemel vööni lumes sumbata tahavad, pole vähe, kinnitab Nipernaadi reisiklubi talimatkade juht Kunnar Karu, kelle juhendamisel käib talve jooksul matkal väga palju gruppe.  
Juhendamine, muide, on väga oluline. Algaja talimatkaja ei tohi omapäi lumisesse metsa rändama minna, sest ta ei kujuta ettegi, kui karm ohutegur on külm ilm. Väga jubedaid juhtumeid pole õnneks enam olnud, aga nõukogude ajal oli paar hukkunut talvematka kohta kurb norm. Viimane ühe eestlase jaoks rängalt lõppenud suusamatk toimus mõni aasta tagasi Venemaal, meenutab Karu. «Kuid ma usun, et eestlased matkavad kogenud grupijuhtidega ning siis loodetavasti piirdub kurbus sellega, et külmetavad käed või varbad.»

Külm ilm on sõber
Enne jõule Eestit üllatanud krõbe pakane külmetas siin-seal torusid kinni ja sõi talvepuude riita tavalisest suurema augu. Kogenud talimatkajat selline külm rivist välja ei löö. Karu sõnul saab ka siis väljas ööbida, kuid tuleb teada, mida teha, ja olla valmis ootamatusteks.
Karu mäletab hästi oma esimest ööbimisega talimatka. See algas hommikul üllatuslikult 15 külmakraadiga, enne oli temperatuur kogu nädala püsinud miinus 2 ja pluss 2 kraadi vahel. Ööseks jõudis kohale ligi 24kraadine pakane, telgis näitas termomeeter viit miinus­kraadi. «Mul polnud kordagi külm, ehkki tavaliselt nii hästi ei lähe,» tunnistab Karu.