Konutama ei tohi jääda: Jüri käib iga nädal saalihokit mängimas. Ta leiab, et niisama nurgas nutmiseks ja enesehaletsuseks pole tal mingit põhjust. Vastupidi, mees lausa pakatab ülevoolavast energiast ja elutahtest.: F: Kalev LilleorgJüri oli sõpradega metsas puid langetamas, kui üks jäme ja kõrge kuusk talle lagipähe kukkus. Teadvusele tulles ei tundnud noor, 28aastane mees oma jalgu ega saanud end liigutada.

«Kui oleksin teadnud, et sõber oli selle puu läbi lõiganud, poleks ka seda õnnetust juhtunud,» seletab Jüri Sikka (35), kes viimased seitse aastat on istunud ratastoolis. «Mäletan häguselt, kuidas poisid mind puu alt välja saagisid...»
Šokk oli õudne. Ellu jäi Jüri ainult tänu kiivrile. «Kops oli sees, rinnakorv ja ribid täiesti sodid ja neerud kõvasti viga saanud,» kirjeldab ta oma toonast seisukorda. Purunenud oli ka kümme selgroolüli, mistõttu ei saa Jürist kõndijat enam iialgi. «Alles siis, kui mind kiirabiautosse tõstma hakati, sain tunda põrgulikku valu,» pajatab Jüri. Raskes seisundis mees toimetati kiiresti operatsioonilauale.
Palavik ja šokiseisund vaevasid Jürit veel tükk aega. Teade, et jalgu ei saa ta enam kunagi alla, viis mõneks ajaks isegi elumõtte. «Aga ma olen üldiselt kiire kohaneja, tegin endale kähku selgeks, et ega ratastool veel maailmalõpp ole ja on ka teisi mooduseid, kuidas eluga edasi minna,» räägib Jüri, kes toibununa asus peagi uurima, millised on ta võimalused tööd leida ja hobidega tegeleda.

Vanadekodu on nagu vangla