Parimad sõbrad: Raskele elule vaatamata on Tanja ja Liana läbisaamine väga soe. «Emme on minu sõber,» kinnitab tütar.: F: Helin LoikKui keegi oleks aastaid tagasi ennustanud panga raamatupidaja ametit pidanud Tatjana Šiškinale, et mõne aja pärast elab ta turvamajas invaliidsus­pensionist, oleks ta ütlejale näkku naernud.

Aga nüüd me seisamegi Kopli turvakodu karmi valvega ukse taga. Valvur nõuab dokumente ja kohtumiskinnitust. Peaukse kõrval võtab meid vastu ilus blond tüdruk. «Kas te tulite mu ema juurde?» küsib ta. «Mina olen Liana, Tatjana tütar.»
Liana (11) ja Tatjana Šiškina (47) on elanud Kopli turvamajas juba neli aastat. «Esimesel päeval, kui siia tulime, sain šoki, sest siin haiseb ja...» kirjeldab tüdruk ja väristab esimesele emotsioonile mõeldes veel praegugi õlgu.
Nüüd on ta oludega harjunud ja juhatab külalised kolmandale korrusele. Toauksel ootab ema Tatjana. «Astuge edasi!» kutsub naine. Liana paneb teekannu tulele.

Ootamatu pööre
Tatjana istub vaevaliselt toolile. Ta näitab oma progresseeruvast reumatoid­artriidist vaevatud käsi-jalgu.
«11 aastat tagasi ütlesid Tartu arstid mulle, et poole aasta pärast olen ma ratastoolis,» lausub Tanja. Seni terve kui purikas, ei suutnud naine siis oma kõrvu uskuda. Aga arstid selgitasid, et pärast Liana sündi Tanjas võimu võtma hakanud luuvalud pole kergete killast. «Kunda naistearst lubas mul endal sünnitada. Kui aga lapse süda seisma jäi, tehti keisrilõikus ja platsenta tükeldamine. Sellest saigi minu reuma alguse. Vähemalt arstid ütlesid nii,» räägib Tanja.