Kuigi Maria sõnul on päris jõhker mõelda, et sul on elada veel umbes 14 aastat, lohutab teda mõte, et tegelikult ei tea ju keegi oma elusaatust ette. Maria paneb kõigile südamele, et masendus ei vii kuhugi, tuleb nautida iga päeva – see ongi tõeline õnn.: F: Aldo Luud«Tegelikult me sureme sellesse haigusesse, lämbume lihtsalt ära,» räägib sünnist saati tsüstilist fibroosi põdev Maria Lippur, kes igal õhtul ütleb endale aitäh, et veel ühe päeva üle elas.

Haigusega, mida Maria (26) põeb, on ime, kui inimene 40. eluaastani välja veab, kuid rõõmsameelne noor naine ei tee sellest suurt numbrit. Keegi meist ju ei tea, kui palju elupäevi on talle antud. «Inimesed hukkuvad autoavariides, samuti võib ühel päeval kas või jääpurikas lagipähe prantsatada,» arutleb ta.

Süüdistada pole kedagi
Kahekuuselt haigestus Maria raskekujulisse kopsupõletikku, mille põhjustas stafülokoki bakter. Kolm nädalat võitles pisitüdruk Tartu lastekliiniku reanimatsioonis oma elu eest ja võitis! See oli ime.
Järgnes viis aastat taastumist, mille ajal kiusasid teda tihti kopsupõletikud ning seedeprobleemid, mida seostati ikka selle esimese raske katsumusega tema elus. Kooli minnes kõhuvalud sagenesid ja siis selguski, et Maria on pärinud vigase geeni oma vanematelt, kes on küll haiguse kandjad, kuid ise haiged pole.
Võib ainult ette kujutada, mida tunneb noor inimene, kelle ees on maailm just avanema hakanud ja kui ta siis järsku täie tõsidusega tajub, kuidas võimaluste piirid ahenevad. «Paratamatult tekib hoobilt miljon küsimust. Miks just mina? Kas elul on üldse mõtet? Millel on üldse mõtet?» arutleb Maria ema Anne.
«Süüdistama ma küll kedagi ei hakka! Pole midagi parata, tuleb elada sellega, mis antud on,» leiab Maria.