Alla ei tohi anda: Kadi soovitab kõigil, kel mõni häda, millele tohtrid jälile ei saa, küsida ka teise, kui tarvis kolmanda ja neljandagi arsti arvamust. «Tuleb otsida nii kaua, kuni õige abi käes,» teab Kadi omast kogemusest.: F: Helin LoikKadi Kadak võitleb iga päev valu ja liigesekangusega, sest tal on äge reuma. Selles ei oleks midagi erilist, kui ta oleks 83aastane vanamemm. «Kannatasin aastaid valu, sest arstid lihtsalt ei suutnud uskuda, et noorel tüdrukul on vanainimese haigus,» muigab 23aastane neiu mõrult.

«Ei tea, kas hakkab sadama, mul põlved nii valutavad!? Täna hommikul ei saanud jälle enne kaht tundi voodist üles, liigesed olid väga kanged!»
Nõndamoodi kujutame ette rääkimas oma vanaema või kurtmas naabrimemmekest, mitte 16aastast tüdrukut. Aga just selles vanuses hakkasid Kadit piinama tõsised põlve- ja seljavalud. «Koolis üle kitse hüpata ei saanud — selline tunne oli, et lähen katki,» meenutab Kadi.
Tollal ei mõistnud teda ei õpetajad (ju tüdruk tahab kehalise kasvatuse tunnist viilida!), ema (laps vajab lihtsalt tähelepanu) ega ka arst, kelle juurde Kadi oma mures pöördus. «Tohter ütles vaid, et lihased on pinges. Et käigu ma rohkem koeraga jalutamas — küll ma sellest peagi välja kasvan,» meenutab Kadi.
Aeg möödus ning Kadi harjus tõsiasjaga, et tema igapäevaellu kuuluvad liigesvalu ja hommikune seljakangus. 19aastaselt pöördus neiu taas arsti juurde, sest sedapuhku oli tema alatasa valutav põlv nii üles paistetanud, et ei mahtunud püksisäärdegi. «See pani lõpuks arstid uurima, et ehk on mul siiski muu viga kui kasvuvalud.»

Kuus arsti ja neli lõikust