Elulooraamatule ei!: Vello mälestustepagas on pungil täis ülimalt põnevaid lugusid nii esinemistest, väljasõitudest kui ka lavatagusest melust. «Aga ma olen korduvalt elulooraamatutele ei öelnud, tunne ei ole õige,» sõnab Vello.: F: Helin LoikSel aastal tähistab Vello Orumets 50. lava-aastat. Rõõmus habemik lubab, et isegi kui jalad teda haigete põlvede tõttu alt veavad, ei jäta ta laulmist. «Kas või karguga lähen lavale, peaasi, et hääl kannab ja süda on terve,» astub ta juubeliaastale helgelt vastu.

Vello Orumets (68) elab viiendal korrusel. Tema koduukse taha jõudmine on paras katsumus — trepist ülesrühkimine võtab külalistel keele vestile. «Mina praeguste ilmadega väga õues ei liigugi,» tunnistab Vello juba ukselävel.
Siiski ei jää ükski tarvilik käik tal käimata, poodi või arsti juurde sõidutab teda üks hea kolleeg. Ülejäänud aja veedab Vello rahulikult koduseinte vahel, seltsiks raamatud ja televiisor. «Mulle meeldib üksinda olla ja kui oled sellises eas nagu mina, siis ei kipugi enam välja,» ütleb ta ja sätib end tugitooli mõnusalt istuma. «Eks ole juba ringi tuuseldatud ka,» rehmab laulumees käega ja tunnistab, et noorest peast ei löönud ta ühegi seikluse ees risti ette.

«Ei suutnud oodata sa mind...»
Oma lavakarjäärile tagasi vaadates tundub Vellole, et aastad on lennanud väga kiiresti. Seda, et pikal ja nägusal hõbekõril selle aja jooksul austajannadest puudust polnud, on selgemast selgem. «Eks on saanud ikka hullatud ka,» teatab ta
kelmikalt.