«Ma ei tunne, et oleksin ise midagi teinud, aga need inimesed, kes on ette sattunud, on minu elu drastiliselt mõjutanud,» mõtiskleb Anu. Läbielatu põhjal ta teab, mida tähendab nälg ja puudus, ning just seetõttu soovib ta teisi aidata.: F: Kalev LilleorgKes Anu Toodut ei tunne, ei suuda iial uskuda, et veel 20 aastat tagasi unistas see veetlev ja armastatud naine Balti jaama pingi peal magades ema juurde pääsemisest ja helgemast tulevikust. Edasised aastadki olid kõike muud kui roosilised. Aga siis saabus pööre nagu muinasjutus ...

Anu (30) seiklused, kui nii üldse tohib öelda, algasid, kui ta oli seitsmeaastane. «Mu ema oli 41aastane, kui ma sündisin. Olin väga oodatud laps, aga ema ei osanud minuga midagi peale hakata,» alustab Anu.
Nüüd ta arvab, et kõigi nende arusaamatuste põhjus peitus tema ema olematus lapsepõlves. Teismelisena ema kaotanud naine pidi kasvatama ja hooldama kolme õde-venda. «Ta polnud ise saanud järgida oma unistusi ega mõistnud, mida tähendab noorus ja soov oma elu elada. Kuna me kahekesi seal maal talus olime, ei jäänud aega muuks kui ainult talutöödeks. Mul oli ka võõrasisa, aga tema oli ametilt treial ja tegi vaid rauatööd,» ohkab Anu.
Kui Anu sai kümneaastaseks, olid ema-tütre suhted juba nii halvad, et nad ei suhelnud üldse ja kui, siis vaid karjudes. Polnud nende vahel teineteisemõistmist ega lähedust. Seda enam, et ema oli abiellunud ja tütar muutunud tüütuks elemendiks.

Ema, miks sa mind ei taha?