Joel Steinfeldt: F: Kalev LilleorgLaulja Joel Steinfeldt on kaua avalikkuse eest kadunud olnud. Põhjusega. Kaks aastat maadles ta ränga vähktõvega ja nüüd, mil tervis taas parem, on ta leidnud ühise keele jumala õpetusega. Kuidas ta selle raske tee on läbinud, räägib ta avameelses intervjuus.

Millal avastasid, et tervisega on midagi lahti?
Kevadel 2008 muutus uriin tumedaks ja paksuks nagu ploomimahl. See ehmatas päris ära. Vähist polnud mul siis aimugi ja erilist valugi polnud tundnud. Kuid rääkisin asjast oma kauasele väga heale Tartu sõbrannale Monikale. Monika kamandas mind kohe Tartusse — et kui ei tule, jätab mu maha; et tema viib mu sinna, kuhu vaja. Nii oligi. Sõitsin Tartusse ja Lõuna-Eesti sõprade-tuttavate abiga tehti mulle kibekähku kõik vajalikud analüüsid.

Diagnoos tuli nagu välk selgest taevast?
Ebaloomulikult tumedat uriini olin aeg-ajalt märganud juba paar-kolm kuud enne vähi avastamist. Enesetunne oli aga nii hea, et ka lähedased ei märganud midagi iseäralikku. Seetõttu ei osanud midagi hullu aimata.
Vähk avastati teises staadiumis, olin selle eest tänulik. Aga ikkagi oli see üsna ehmatav.

Mis tunded sind valdasid?
Kolm tundi hiljem olid analüüside vastused käes ja ma tõttasin tagasi Tallinnasse, et minna perearsti vastuvõtule. Ta suunas mind kohe erakorralisele operatsioonile, sest kasvaja oli vallutanud juba ühe kolmandiku põiest. Asi oli väga kriitiline. Ent minu esimene reaktsioon oli pelgalt hämming: SEE EI OLE VÕIMALIK! Hetkekski ei tulnud tunnet, et nüüd olen kohutavalt haige ja vaat et kadunud mees.

Siis algaski pikk ravi?