Kalli kaasaga: Eve ja Toomas leidsid teineteist sanatooriumis, kus mees võlus naise ära šokolaadiglasuuris kohviubadega. Abielupaar sai neist aasta eest, enne seda oli kuus aastat käimise- ja kohtinguaega. «No mul oli katseaeg!» naerab Toomas.: F: Aldo LuudEve Treial on pool elust olnud pime. Diabeet võttis nägemise ja on veidi kahjustanud ka liigeseid, ent kurtmist tema ja ta samuti pimeda abikaasa Toomase suust ei kuule. «Vahel linnapeal tuleb keegi haletsema, et oh te vaesed õnnetukesed ... Me ise ei tunne nii!» teatab Eve.

Kuni neljanda eluaastani oli Eve (39) tavaline terve tüdruk. Siis sattus ta kopsupõletikuga haiglasse, sai seal veel düsenteerianakkuse ja muuhulgas avastati piigal suhkruhaigus. Lapsepõlvehommikuid mäletab Eve nii: «Ema keetis putru, isa keetis süstlaid.» Insuliinisüste kartis laps hirmsasti, aga isal oli oma nipp, kuidas suts ära teha. Ta hankis kuskilt (mine tea, kust ja kuidas, keset sügavat nõukogude aega) suures koguses pisikesi mänguautosid, mis tütrele kangesti meeldisid. Iga kord kui Eve oli süsti vapralt ära kannatanud, sai ta ühe mudeli endale.
Diabeediravi oli toona hoopis midagi muud kui praegu. Insuliini süstiti hommikul ja õhtul, ikka selline paras «hobuseannus», nagu Eve ütleb. Ise kodus veresuhkrut mõõta ei saanud, seda tehti ainult haiglas.
Eve sõnab, et tema oli «korralik suhkruhaige» ehk käis alati kontrollis ja võttis kohusetundlikult rohtusid. Ega ta õieti aru saanudki, et tal midagi viga oleks — ainult vastikud süstid tuli välja kannatada ja kommi ei tohtinud nii palju süüa, kui oleks tahtnud. «Aga mul oli ikkagi fantastiline lapsepõlv,» kiidab Eve.
Pärast keskkooli õppis ta meditsiiniõeks ja jõudis sel alal ka paar kuud töötada, enne kui jäi dekreeti.