Portugal: F: Toomas EelrandMitte asjata ei ole roheline üks Portugali lipuvärve – selle väikeriigi mäed ja orud upuvad ka keset talve rohelusse.

Portugal on eestlase hingele Hispaaniast oluliselt lähedasem. Kui naabermaal lärmatakse, patsutatakse ja pidutsetakse lakkamatult, siis portugallane on märksa tõsisem, ehkki hispaanlasega sarnaselt avatud, sundimatu ja lahke. Muide, portugallaste hulgas on oluliselt vähem religioosseid inimesi ning jaanipäeval hüppavad nad üle lõkke ja pidutsevad hommikuni nagu ... teadagi kes.
Siseneda Portugalis väikesesse lihtsasse külabaari, koer rihma otsas, ei keela keegi. Leti ees uudistavad sind (isegi kui koera poleks) kohalikud onud heatahtliku hämmeldusega, kuni usaldatakse küsima tulla, kust sa pärit oled. Ja baarmen otse kohustab sind kohalikku veini proovima, valades küsimata ja mõõtmata juurde teise klaasitäie ning «unustades» selle hiljem arvele lisada.
Erinevalt hispaanlastest on portugallased suhteliselt väikese rahvana sunnitud ka võõrkeeltega tegelema, mistõttu saab inglise keelega hakkama ka pisikestes külades. Portugali keel kõlab asjasse mittepühendatule, muide, nagu segu läti ja saksa keelest.
Loodusega on portugallastel sama lähedane side nagu eestlastel. Riigi lõunaosas on ka traditsioonilisi rannapromenaadiga kuurorte, aga tuleb vaid veidi linnast välja sõita ja juba jõuadki imekaunitele neitsilikele randadele, kus kõrgelt kaljult avaneb hingemattev vaade eresinisele ookeanile ning alla ronides saab supelda privaatses lahesopis. Need, muide, on tõelised maiuspalad surfaritele. Kõige selle üle on portugallased ääretult uhked.

Madeira saar Atlandi ookeanis on küll pisike, kuid vaadata ja teha on seal küllaga: F: Bulls
Poole Hiiumaa suurusel Madeiral võib korraga olla kolm aastaaega: saare lõunarannikul õitsevad lilled ja kestab suvi, paar kilomeetrit eemal mägedes on sügis värviliste puulehtedega ja saare kõrgematel tippudel võib isegi lund leida.

Meie oleme mõistagi päikese jahil. Seda leiab peaaegu garanteeritult saare pealinnast Funchalist ning külakestest saare lõunaosas: Ponta do Sol, Jardim do Mar, Paul do Mar on kohad, mis tuleks reisihuvilistel kindlasti meelde jätta. Ribeira Brava on Madeira suurim kuurort, kus saare muidu kivine rand on peidetud kuldse liiva alla. Kuid eelnimetatud väikesed külad lopsakate aedade, paari hotelli ja rahulike mereäärsete restoranide ning kohvikutega on puhkuseks veelgi ideaalsemad. Päikest on Madeiral aasta läbi. Talvekuudel langeb seal õhutemperatuur paljude lõunaeurooplaste meelest küll kohutavalt madalale – kahekümne soojakraadini –, aga põhjamaalaste jaoks on see just õige aeg. Ning südatalvel on tõepoolest mäetipud isegi natuke lumised.

Toit: Kala ja banaanid
Saarele tüüpiliselt süüakse Madeiral igal pool kala. Traditsiooniline kalaroog meenutab bouilabasse’i ja seda serveeritakse sageli suures kastrulis, millest jätkub vabalt neljaliikmelisele perekonnale. Toiduga Madeiral ei koonerdata. Magustoiduks valige alati puuviljad. Saare lõunarannik on täis banaaniistandusi ja talvisel ajal võite loota, et vähemalt osa teie magustoidust on sealt korjatud.

Casino Estoril asub Lissabonist kiviviske kaugusel.: F: BullsGlamuurseid hetki ei veedeta Estonias ega Viini ooperis. Sellist kulda, karda ja staariparaadi nagu Portugalis Lissaboni lähedal Casino Estorilis mujalt naljalt ei leia.

Sellest, et nad end kasiinoks nimetavad, ärge ehmuge. Jah, Estorilil on tõesti hiiglaslik kasiino, kus on 1300 mänguautomaati, pokkerilauad ning kõik muu, aga neil on ka kunstigalerii, diskoteek ja restoran grandioosse varieteeprogrammiga – peaaegu kõik, mida ühelt tähesäraliselt õhtult võiks oodata. Estorili ajalugu on värvikas. Teise maailmasõja ajal olevat see olnud spioonide, pagendatud sinivereliste ja seiklejate kogunemispaik. Sellisena sai Estoril koguni nii kuulsaks, et inspireeris Ian Flemingut kirjutama esimest Bondi-raamatut «Casino Royale». Fleming ise, muide, tehti sealsamas kolm korda rahast lagedaks. Praegu võib Estorilis aeg-ajalt kohata suuri staare, nii vipitoas mängimas kui laval esinemas. Sealt on läbi käinud näiteks Ray Charles, Liza Minelli, Natalie Cole ja paljud teised kuulsused. Kui parajasti mõne staari etteastet ei ole, tasuks end sättida restorani õhtustama sõuprogrammi ajaks: hea toidu kõrvale pakutav üle tunni kestev tantsuetendust «Four» ehk «Neli elementi» paneb oma kümnete tantsijate, sadade kostüümide, vahetuvasähviva valguse ning eriefektidega kõik kasinusega harjunud inimesed üllatusest ahhetama.

Lissabon pole närviline ja heitgaasidesse mattunud tüüpiline suurlinn – selles mägedel laiuvas romantilises linnas hakkad hoopis Portugali kunagisi hiilgeaegu meenutama.

Portugali pealinn Lissabon asub seitsmel mäel, mis teeb linna maaliliseks, kauniks ja koduseks. Kogu selle ilu eest peavad lõivu maksma aga jalakäijad: lõputuid treppe mööda trampimine väsitab. Õnneks on olemas ühevagunilised trammid, mis läbi kitsaste tänavate viivad ikka üles ja alla, ühelt tõusult teisele, kolm funikulöör-trammi ja lift Santa Justa, mis ühendavad ülemisi ja alumisi linnaosasid. Sõites trammidega läbi vanalinna ja hüpates maha, kus meeldib, on parim viis Lissaboniga tutvuda: kivisillutisega tänavad, keraamiliste plaatidega kaetud majad, tänavate kohal kuivav pesu ja mõnusad väikesed väljakud kohvipoodidega ei jäta kedagi külmaks. Kunagiste kuningate vägevus ja maadeavastajate tähtsus loob linnas veel nüüdki romantilise atmosfääri, mis manab turistidele vanad ajad üsna selgelt silme ette. Portugali pealinnal puudub ka paljudele suurlinnadele omane närvilisus ja pompoossus.