Bodrum pole täis anonüümseid pilvelõhkujaid, vaid ainult kuni viiekorruselisi valgeid maju, mis ääristavad lahesoppe, kus lainetel õõtsuvad rahulikult kaunid luksusjahid.: F: Topfoto/ScanpixKaunis Türgi kuurortlinn Bodrum tõotab tõelist puhkust, kus pead tuleb vaevata vaid küsimusega, kas saan ikka hommikul oma lemmikrannatooli ning õhtusöögiks parima vaatega laua.

Bodrumi piirkonnas on Türgi elu Kreekaga tihedalt põimunud, selle juured on ajaloos. Kes Kreekas käinud, kogeb kindlasti äratundmisrõõmu ning avastab selle juurde hulga Türgi eksootikat. Rannast paistab iga ilmaga kätte ka Kosi saar.
Bodrum pole täis anonüümseid pilvelõhkujaid, vaid ainult kuni viiekorruselisi valgeid maju, mis ääristavad lahesoppe, kus lainetel õõtsuvad rahulikult kaunid luksusjahid. Jahisõitu saavad nautida ka need, kel purjetamis­oskust napib — lahel tehakse lõbusõite ja sukeldumisreise.
Rand on küll kiviklibune, kuid vaated esmaklassilised ning kuuma ranna saab alati vahetada basseiniäärse terrassi ülimugavate lamamistoolide ja jahedate jookide vastu. Markus Järvet

Toit ja jook: Arbuus ja õunatee
Suve teisel poolel veeretatakse põldudelt välja hiiglaslikud mahlased arbuusipallid, mille kilost küsitakse turul vaid umbes kolm krooni. Palaval suvepäeval on hõrk arbuus tõeliselt värskendav vahepala. Kohalikud aga eelistavad aega veeta hoopis hõrgu õunateetassi taga.

Elamus: Tõeline Türgi küla

Türgis on palju muudki kui viietärnihotellid rannariba ääres: F: BullsRäägitakse, et Türgi rannikul pole peale hotelli basseinis vedelemise midagi teha. See ei vasta tõele: Antalya vanalinn on täis kunstipoode ja kohvikuid, omaette vaatamisväärsusteks on lookas sidrunipuude all pikutavad sõbralikud kohalikud.

Antalya poole keerab Tallinna lennujaamast veel oktoobrikuuski nina mitu lennukit. Enamik sinna reisijaist sätib end kohapeal kohe randa Vahemere sini-sinist vett vaatama, kuid palju rohkem värve ja soojust leiab Antalya vanalinnast. Paketiturist ei saa reeglina peatuda mõnes neis armsas, vanasse Osmani-aegsesse hoonesse ehitatud külalistemajas, vaid peab leppima igava tärnidega üle puistatud rannahotelliga. Kuid keegi ei takista omal käel linna avastamast. Vanalinna punastesse õitesse mattunud lillekastid, keskaegsel müüril rippuvad viinamarjad ja eakad palmid teevad kadedaks iga basseiniga viietärnihotelli elaniku. Kitsad tänavad, mille kohal kaiguvad aeg-ajalt mošeede kutsed palvele ning kohalike huultelt kostev katkematu muretu vile, tekitab paratamatult küsimuse, kas need Türgist «kuum-liiv-suur-rand-odavad-joogid»-lugusid rääkivad inimesed on ikka seda maad näinud.

Kosi saar Türgi külje all.: Foto: BullsValged, elevandiluukarva, mustad liivarannad, kivirannad, kaljurannad, palmid, soe lõunamaa päike ja leebe Egeuse mere tuul – see on Kreeka puhkusemeka Kosi saar.

Kuid see pole kõik. Kosi saar ei ole suur – ta on väiksem meie Hiiumaastki, Muhust siiski pisut suurem –, ent avastamisrõõmu jätkub seal mitmeks-mitmeks päevaks. Kes vähegi saab, võtku ka lapsed kaasa, igav neil seal ei hakka. Kos asub Türgi külje all, kaugel mandri-Kreekast. Jäädes Lääne ja Ida piirile on sealne kultuuripärand kirju: see on mosaiik Kreeka, Rooma, Bütsantsi, Türgi, Itaalia ja moodsa aja kultuurist. Vanimad leiud pärinevad rohkem kui 3000 aasta tagant. Samas on Kosilt saadav kultuuridoos üheks puhkusereisiks täpselt paras. Asklepieion oli antiikmaailma suurim ravikeskus, seal tegutses ka Hippokrates. Kosi pealinnas Kosis on keskaegne Püha Johannese rüütlite ordu kindlus, antiikteater Odeon, Rooma koda jms. Hingeülendavad on kõik. Samaväärselt armsad on väikesed heledad mägikülad, miniatuursed valged kirikud mäenukkide otsas ja antiikjumalate templid ning altarid. Looduse poolest peetakse saare lääneosa kaunimaks, aga see-eest ida pool saab käia «kreeka saunas» – termides. Turismi tippaeg Kosil kestab maist oktoobrini. Sooja jagub siis 30st 38 kraadini. Ja kui satute Kosile juunis, juulis või augustis, kirjutage meile, kui seal peaks vihma sadama!