|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Põllukultuuri ja kohapeal valmistatud head toitu osatakse Baskimaal hinnata ja austada: F: BullsHispaania keelt purssiv baski vanahärra meiereis seletab innustunult, kuidas valmib Euroopa parim juust. Teda võib usaldada – Baskimaa südames Gipuzkoas teatakse, mis maitseb hea.
Baskimaal on põllumees tõepoolest põline rikas. Kõik suuremad pidustused on seal seotud toiduga, alustades meelaadast ja lambalaadast ning lõpetades jõululaadaga.
Kogu elu käib seal hea liha ja juustu ümber. Juustumeistrid valmistavad kuldseid kerasid, mis vabad kõikvõimalikest e-ainetest ja täis juba ununema hakanud maitseid. Juustude hindamise tseremoonia on teema omaette – igal aastal pärjatakse parimad auhindadega (mis paraku kergitab juustuampsu hinda oluliselt).
Baskimaa südamesse maaliliste mägede vahele eksib turiste harva. See on kant, kus pigem saab hakkama inglise kui hispaania keelega – kui te just ei ole suutnud omandada mõnda fraasi baski keeles, mis on ilmselt üks keerulisemaid Euroopas. Gipuzkoa on nimelt ala, kus baski keele kõnelejaid on elanike seas enamik. Casas rurales’id ehk meie mõistes turismitalud, on tärkamas kõikjal Baskimaal, pakkudes olematu hinna eest armsaid toakesi idüllilistes väikestes külades. Lisaks söömisele jagub sellesse puhkusesse pikki jalutuskäike, kuhjaga ajalugu, sõbralikke inimesi ja kindlasti vihmasabin. Silvia Pärmann
Toit: Tarta de Segura
Kui juustud ja vorstid on maailmakuulsad, siis üks paremaid kohalikke maiustusi on Tarta de Segura. Legendi järgi teavad selle retsepti vaid kohalikud perekonnad, seepärast jääb maiustuse täpne koostis sama salajaseks nagu Coca-Cola retsept.
Jook: Siider
Hispaania põhjaosa on viinamarjakasvatuseks liiga jahe, kuid seda paremini kasvavad seal õunad ning seda maitsvam on siider.
San Sebastian on silmipimestavalt ilus linn, kus iga elanik naudib seda, mida ta teeb ja mida elul talle pakkuda on: F: Silvia PärmannBaskimaa kauneimasse linna San Sebastiani hakkas rong elegantsest Pariisist käima 20 aastat varem kui Hispaania enda pealinnast Madridist. Linna bulvaritel, restoranides ja rannapromenaadil on Pariisi hõngu siiani tunda.
Ehkki Hispaania osa, on Baskimaa omaette maailm ja San Sebastiani (baski keeles Donostia) elanikud klass omaette. Baskid teevad kõike kirega: kokkavad nii, et San Sebastianis on rohkem Michelini tärne kandvaid restorane ühe ruutmeetri kohta kui kusagil mujal; kasvatavad väikelinna filmifestivalist välja Euroopa ühe olulisema; teevad siestat pidamata tööd ega kurda tööpuuduse üle. Ning harrastavad sporti.
Rannapromenaadil näeb tervisejooksjaid ja rattureid iga ilmaga ning isegi sombusel novembripäeval koorivad inimesed end rannas vihmavarju all trikoo väele ning silkavad karastavaks supluseks merre.
Ainult parkimist kesklinnas ei suuda kohalikud kuidagi korraldada ja eelistavad aja ning närvide säästmiseks jala käia.
Jah, mõned neist seisavad ka oma vabaduse eest nii tulise kirega, et pommid plahvatavad. Aga seda teevad nad kodust kaugemal. San Sebastianis, kus elavad baskiks olemist kõige tõsisemalt võtvad inimesed, saavad kõik siira ja sõbraliku vastuvõtu osaliseks. Kohalikud soovitavad lahkelt linna parimaid baare ja parimate baaride parimaid pintxo’sid ning viivad kas või kättpidi kõige kaunimaid vaateid imetlema. Silvia Pärmann
Bilbao Baskimaal.: F: BullsIgivanu kindlusi täis Hispaanias on Baskimaal asuv Bilbao kui ilmutus tulevikust – selle linna üle valitseb pöörase arhitektuuriga Guggenheimi muuseum, keskaja meistrite tööde asemel võimutseb seal popkunst ja liiklus käib futuristlike ühissõidukitega.
Veel 15 aastat tagasi oleks Bilbaod võinud suuremate südametunnistuse piinadeta üheks Hispaania koledamaks linnaks nimetada. Maaliliste mägede vahel orus asuv tööstuslinn ei paistnud silma millegi poolest. Siis aga sai valmis Guggenheimi muuseum, mis pandi ohtralt täis modernset kunsti, jõe äärde rajati laiad alleed ja moodsad majad ning nende vahele laiutama pargid purskkaevudega. Nii muutus räämas linn kümmekonna aastaga trendikaks kaunitariks. Vähe sellest – Baskimaa valgetest liivarandadest paarikümne kilomeetri kaugusel asuv tööstuslinn otsustas saada ka kuurordiks. Nüüd võibki sealt randa sõita maailma ühe kaasaegsema ja mugavama metrooga! Baskide soojus ning südamlikkus ja vapustavalt hea köök ei lase ometi hetkekski unustada, et tegemist on Hispaaniaga, ehkki väliselt väga teistsuguse Hispaaniaga.
Treenerid Monica Lauri (vasakul) ja Katrin Pärt soovitavad treeninguid alustada pigem spordiklubis, kuna treeneri abiga saavad harjutused õigesti sooritatud ning nõnda on enesele liigategemise oht miinimumini viidud.: F: Helin LoikViimasel ajal viskavad naised kõikjal Eestis end põrandale pikali, et internetis ülipopi kaheksaminutilise treeningkava järgi oma kõhulihased trimmi ajada. Kas saab sel moel endale tõesti uskumatu sixpack’i või hoopis seljavalu?
Harjutusi on kõnealuses kavas kaheksa. Igaüht tuleb sooritada 30 korda ning iga seeria vahele jätta 30 sekundit hingetõmbeaega. Kokku tähendabki see umbes kaheksat minutit intensiivset kõhupingutust, mis sobib absoluutselt kõigile (vähemasti selle trenni kokku panijate arvates).
Mis tunne on selle kava järgi võimelda ja kas see ka mõjub, uurisime Arigato spordiklubi peatreenerilt Monica Laurilt ja klubi personaaltreenerilt Katrin Pärtilt.
Et nii Monica kui Katrin on äärmiselt heas vormis, ei võta kaheksaminutiline treening neid kumbagi võhmale. Viskavad end matile pikali, jälgivad silmanurgast ekraanil harjutusi ette näitavat joonistatud musklimeest (kollastes retuusides!) ja pingutavad tema eeskujul lihaseid. Ehkki vahepeal on Monica ja Katrini nägudest näha, et väga rahul nad trenniga ei ole, läheb lehe jaoks piltide tegemine ludinal ning naeru saatel, mitte ähkides-puhkides ja näost veretavana.
Plussid ja miinused
Lõpuks matile liikumatult lebama jäädes, nendivad naised siiski, et kava oli täitsa tõhus. Aga seda eelkõige harjutuskordade tõttu — kui iga harjutust ikka 30 korda teha, küll siis ka kõhulihased tugevaks saavad. Samas hoiatab Monica, et algajale käib selline korduste arv tõenäoliselt üle jõu, aga et sama tõenäoliselt ei taha keegi alla anda, võidakse endale liiga teha.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Katrin Siska on mures, et number kuus jälitab teda. Kahel viimasel töökohal, linnavalituses ja kultuurimajas, on tema kabineti numbris olnud kuus sees.
