Kairos ei ole kunagi igav, seal on alati midagi vaadata, alates kihavatest turgudest ja lõpetades idamaise arhitektuuriga: F: BullsNiiluse kaldal laiuvasse üüratusse Kairosse pole esimesel kohtumisel võimalik kiinduda – seal on kohutavalt saastunud õhk ja hullumeelne liiklus, kus ebamäärases arvus sõiduridades liiguvad koos nii eeslivankrid kui luksuslimusiinid.

Kuid andke Kairole natuke aega ja te leiate pealetükkivate kaupmeeste ja turistilõksude ümbrusest ülisõbralikud ja abivalmid inimesed. Lisaks Aafrika suurima bazaari, kust saab osta ilmselt kõike, mõnusad baarid, kus vesipiipu popsida, salapärased pühamud, varjulised aiad ja linna servas kõrguvad püramiidid. Kõik see on nii põnev ja uurimist väärt. 16 miljoni elanikuga Kairo avastamiseks ei piisa päevast-paarist – iga põnevam linnaosa nõuab kindlasti kahte-kolme päeva. Ainult et ilmselt ei pea kellegi kopsud sellele vastu ning igatsus päikese järele tõmbab kas Vahemere või Punase mere poole, sest Kairo ja sooja päikese vahele jääb paraku hall sudu.

Aleksandrias on vana ja väärikas kultuur ning moodne euroopalik elulaad, mis täiendavad üksteist: F: BullsEgiptuse suuruselt teine linn Aleksandria ei sära ehk enam nii värvikalt kui pool sajandit tagasi, kuid Aafrika soojus ja värvid annavad talle hõngu, mida ei tunne üheski Vahemere Euroopa rannikule jäävas linnas.

Kunagine Euroopa kultuurieliidi üks meelispaiku on oma euroopalikust hõngust kaotanud peaaegu kõik, kuid hea köök, soojad inimesed ja pikk ajalugu on jäänud. Boheemlastest kirjanike ja kunstnike asemel, kes kunagi keskpäeva kuumuse eest kohvikutes varju otsisid, näeb praegu Aleksandrias kohalikke vesipiipu popsimas ja väikeste värviliste kalapaatidega randa sõudmas. Restoranid ahvatlevad vahemerelikult hea köögiga, linna uhkuseks on maailma üks moodsamaid raamatukogusid, kohalike kaupadega bazaaride kõrval palistab tänavaid raamatuturg, Itaalia, Prantsuse ja Saksa konsulaadid hoolitsevad selle eest, et killukesed Euroopa kultuurist jõuaksid Aleksandriasse ka praegu. Punase mere kuurortide kuumade liivadega võrreldes mõjub päev Aleksandrias kui killuke karget õhku.

Laevareis Niilusel on elamus, peatustes saab nautida iidseid maailmaimesid ja kaootilist igapäevaelu: F: BullsPüramiidid? Nähtud. Kõrbematk? Tehtud. Korallid? Sukeldumaski käidud. Sellised on peaaegu poolte Egiptusesse reisijate vastused. Miks ometi nad ikkagi tagasi lähevad?

Pealkirjaks valisin Egiptuse vanasõna, mis tekitab sel maal käinutes kindlasti «äratundmisrõõmu». Need, kes seal käinud pole, võiksid selle soovitusena kaasa võtta – jätke meelde ja ärge unustage seda kogu reisi jooksul. Sest tõepoolest, et oma puhkust Egiptuses nautida, vajab keskmine Eesti inimene ohtralt kannatlikkust ja kainet talupojamõistust. Enesekriitilisemad ja huumorimeelsemad egiptlased räägivad, et neil kehtib IBM-süsteem. I = inshallah ehk nii kuidas Allah annab, B = bohkra ehk homme või millalgi tulevikus ja M = malesh ehk ärge muretsege, kõik läheb hästi! Enamasti kõik lähebki hästi, kui te hoolitsete hügieeni eest, ei joo kraanivett ega lase kohalikel kaupmeestel endal nahka üle kõrvade tõmmata (kuigi on neidki, kes peavad seda positiivseks kogemuseks!). Kui te ei kaota pead ja valvsust, vaatamata sellele, et olete puhkusel, veedate suurepäraselt aega. Sest kui palju on siis maakeral kohti, kus võib ka talvel peaaegu sada protsenti kindel olla, et päike võtab? Nii olengi kuulnud inimesi rääkimas Egiptuse lummusest: korra ära käidud, siis käima jäädaksegi.