Naisteleht

Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!

Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.

Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.

Ema pärast õnnelik: «Taimo on väga sümpaatne, arvan, et mu ema on väga hea valiku teinud,» kiidab Rosina ema uut abikaasat.: F: Denis GeorgievskiIlmselt sama oluline kui oma saatusest määratud teisepoole leidmine Taimos ja romantikast pulbitsev pulmatseremoonia on poliitik Vilja Savisaar-Toomastile ka tütre Rosina toetus ning tema uue abikaasa heakskiit.

Vilja Savisaare (47) ja Taimo Toomasti (47) ühise elu kõige õnnelikum päev oli kahtlusteta 30. juuli, mil suur armastus ametlikuks liiduks vormistati ning selle kaudu oma perele alus pandi. Ema tähtpäeva aitas korraldada ka Prantsusmaal ülikoolis tudeeriv tütar Rosina Savisaar (19).

Aitas pulmade korraldamises kaasa
«Ta oli pulmade korralduslikust poolest algusest peale teadlik. Ikka kritiseeris ja ütles oma arvamuse välja, mis meeldis ja mis mitte,» räägib Vilja Savisaar-Toomast. Rosina ise jääb tagasihoidlikuks: «Mina aitasin ainult natuke. Ema ja Taimo sebisid ennast ikka pulmadega hingetuks.»
Ema suurpäeval oli Rosina nii pruutneitsi kui lilleneiu rollis. Just tema oli see, kes koos Taimo poja Tristan-Tobia­sega Vilja ja Taimo abielusõrmuseid kandis.
Kui uhke valgest šokolaadist pulmatort oli lahti lõigatud, sai külaliste ja pruutpaari vahel lakkamatult pendeldanud Rosina hetkeks hinge tõmmata, et mõtiskleda ema õnne ja kauni pulmapäeva üle.
«Minu arvates tuli kõik hästi välja. Tort maitses hea ning kolm tundi vastuvõtu jaoks pole üldse pikk aeg — kõik on möödunud tempokalt,» peab Rosina pidu kordaläinuks.

Joel Steinfeldt: F: Kalev LilleorgLaulja Joel Steinfeldt on kaua avalikkuse eest kadunud olnud. Põhjusega. Kaks aastat maadles ta ränga vähktõvega ja nüüd, mil tervis taas parem, on ta leidnud ühise keele jumala õpetusega. Kuidas ta selle raske tee on läbinud, räägib ta avameelses intervjuus.

Millal avastasid, et tervisega on midagi lahti?
Kevadel 2008 muutus uriin tumedaks ja paksuks nagu ploomimahl. See ehmatas päris ära. Vähist polnud mul siis aimugi ja erilist valugi polnud tundnud. Kuid rääkisin asjast oma kauasele väga heale Tartu sõbrannale Monikale. Monika kamandas mind kohe Tartusse — et kui ei tule, jätab mu maha; et tema viib mu sinna, kuhu vaja. Nii oligi. Sõitsin Tartusse ja Lõuna-Eesti sõprade-tuttavate abiga tehti mulle kibekähku kõik vajalikud analüüsid.

Diagnoos tuli nagu välk selgest taevast?
Ebaloomulikult tumedat uriini olin aeg-ajalt märganud juba paar-kolm kuud enne vähi avastamist. Enesetunne oli aga nii hea, et ka lähedased ei märganud midagi iseäralikku. Seetõttu ei osanud midagi hullu aimata.
Vähk avastati teises staadiumis, olin selle eest tänulik. Aga ikkagi oli see üsna ehmatav.

Mis tunded sind valdasid?
Kolm tundi hiljem olid analüüside vastused käes ja ma tõttasin tagasi Tallinnasse, et minna perearsti vastuvõtule. Ta suunas mind kohe erakorralisele operatsioonile, sest kasvaja oli vallutanud juba ühe kolmandiku põiest. Asi oli väga kriitiline. Ent minu esimene reaktsioon oli pelgalt hämming: SEE EI OLE VÕIMALIK! Hetkekski ei tulnud tunnet, et nüüd olen kohutavalt haige ja vaat et kadunud mees.

Siis algaski pikk ravi?

Folgiks pidurõivais: Värsked Viljandi elanikud Epp ja Justin valmistusid folgiks hoolega. Nii endale kui tütardele Martale ja Annale (emme süles) soetati selleks puhuks rahvuslikku šnitti linased riided.: F: Aldo LuudLäinud sügisel vahendas Naisteleht kirjutaja­perekond Petronede dilemmat: kas jätkata elu Eestis või kolida USAsse. Toona kaldusid nad pigem Ameerika poole, ent nüüd saame edastada rõõmusõnumi: vähemalt veel mõneks aastaks jäävad Petroned siia, sest nende vanem tütar alustab sügisel kooliteed Viljandi Waldorf-koolis.

Aasta eest tunnistas Epp (36), et nad kardavad higiseid New Yorgi suvesid ja külmi Eesti talvesid. Justin (30) iseloomustab seljataha jäänud talve napilt, ent värvikalt: «See oli nagu vangla. Aga sa pead ellu jääma.»
Rajult külma talve kompensatsiooniks saadud patuselt ilusal suvel tunnistavad Petroned, et Ameerikasse kolimine näis neile puhtlogistiliselt liiga keeruline — kogu elamine teisele poole ookeani viia ei ole niisama lihtne.
Kolisid nad ometi, ent vaid Eesti sees. Nimelt kolm ja pool aastat elukohaks olnud Tartust väikesesse armsasse Viljandisse.
See ei tähenda, nagu oleks Epul ja Justinil Tartust äkitsi kõrini saanud — asjaolud lihtsalt kujunesid nõnda. «Tulime siia kooli pärast,» selgitab Epp. Waldorf-koole külastades märkas ta, kui avatud on seal õppivad lapsed. «Nad suhtlevad täiskasvanutega nagu omasugustega,» räägib Epp. «Mulle meeldiks, kui minu lapsed oleksid ka samasugused.»
Muide, Waldorf-pedagoogikast peetakse ka Ameerikas väga lugu, ent sealsetes koolides on õppemaksud 10—20 korda kõrgemad! «Eestis on need samuti erakoolid, aga väga taskukohased,» kiidab Epp.

Suurema osa suvest veedab Anna jäähallis, ise õppides ja teisi õpetades, aga ega peenradki tema nobedate näppude eest ei pääse.: F: Postimees/ScanpixUisutreener Anna Levandi viibib ka praeguse leitsaku ajal keset karget külma – iluuisulaagris Tartu Lõunakeskuse jäähallis. «Mulle absoluutselt ei meeldi päevitada. 30kraadine ja üle selle kuumus on liig mis liig,» on ta külma halli peitumise üle suisa rõõmus.

Annat (45) on sel suvel pea võimatu tabada, sest uisulaager nõuab pühendumist. «See on Vene iluuisu korüfee Aleksei Mišini iluuisulaager. Käin seal end arendamas, sest Mišin koolitab ikka oma ala tippe ja Venemaal areneb iluusiustamine tohutu kiirusega,» selgitab Anna. Lisaks harjutab ta oma õpilastega kavasid ning pole siis ime, et Otepää suvekoju jõuab treener alles hilisõhtul.
Annal on käed tööd täis: hommikuti toimetab ta abikaasa Allari vanemate majas Otepääl, siis käib päeval Tartus uisulaagris ning õhtul koju tagasi jõudes pühendub perele. Pere on muide Annal praegu mööda Eestit laiali, sest neilgi on omad asjaajamised. «Vanem poeg Anders ja kaasa Allar on Tallinnas, mina olen kahe väiksema poisi Armandi ja Arletiga siin Otepääl,» vahendab Anna oma praegust elukorraldust.
Kui ema õhtul Otepääle jõuab, nõuab enim tähelepanu just pesamuna Arlet. «Käime Pühajärvel ujumas, mängime ning teeme süüa.» Annale meeldivad lihtsa elu rõõmud.
Kusjuures just noorimast pojast võib Anna meelest kasvada iluuisutaja. «Ta on jah ühe hooaja uiskudel olnud — libisemine meeldib talle. Arlet on ka musikaalne ja tantsuline. Kuid eks näis, ta ju siiski alles neljane,» jääb ema tagasihoidlikuks.

Päike ja peenrad – ei-ei-ei!
Sel suvel, kus iga päev toob kaasa uue kuumarekordi, paneb Anna töö jäähallis