Invasportlaste kettaheide näeb oluliselt teistmoodi välja kui tervete sportlaste oma, kuid trenni teevad kõik kõvasti: F: Aldo LuudKümme aastat tagasi hüppas Villu Urban Suure-Jaanis järvepeol vette, murdis kuuenda kaelalüli ja jäi seetõttu ratastooli. Ränk elumuutus pole aga murdnud mehe vaimu – praegu on Villu siht jõuda nelja aasta pärast toimuvatele Londoni paraolümpiamängudele.

Kümme aastat on Villu (34) elus läinud imekiiresti. «Alles ma jalutasin ringi!» tõdeb mees kodulinn Viljandi tänavatel ratastoolis liikudes. Ehkki aeg on möödunud märkamatult, tunnistab mees, et kogemusi ja elutarkust on need aastad andnud enam, kui ta tervena ealeski oleks saanud. «Ma ei vahetaks ühegi varanduse vastu neid kogemusi, mis ma olen saanud,» ütleb ta. «See on meeletu pagas, millega edasi minna.»

Villu tunnistab, et saatusliku vettehüppe 1998. aasta suvel tegi ta napsise peaga. Tõsi, mitte kellelegi näitamiseks või kellegi ees esinemiseks, nagu taolised suvised õnnetused tavaliselt juhtuvad. Villu oli lihtsalt suur veesõber ja vigurhüppeidki harjutanud. Tookord Suure-Jaanis õnnestus tal esimene hüpe samuti laitmatult, vaatamata sellele, et vesi oli hüppekohas madal. Teisel katsel läks teisiti. 
«Hüppasin otse partsti alla, kael raksti puruks,» meenutab mees. «Nägin läbi vee, kuidas kamraadid jõllitasid imelike nägudega, siis tõmbasid mu välja.» Mis juhtus, sellest ei saanud Villu õieti arugi, kaelamurdmine oli justkui sähvatus. Teadvuse kaotas ta hiljem, kui kiirabiarstid juba tema ümber askeldasid.
21 tundi hiljem oli Villu Tartus operatsioonilaual. «Pandi plaat kaela. Üks lüli oli täitsa puruks ja lõikas närvid läbi,» kirjeldab ta.