Soome pealinn aastatel 1809–1812 ja ametlik jõulupealinn Turu sai 15. jaanuaril veel üheks pealinnaks – koos Tallinnaga 2011. aasta kultuuripealinnaks.

Kui muidu on Turu tuntud kauni suvise puhkusekohana, kus jõeäärsetes välirestoranides pikki suveõhtuid veeta ja päeval saarestikku väljasõite teha, siis sel aastal on põhjust Turusse sõita ka keset kõige pimedamat talve. Küll kultuuripealinna kava päevad valgeks teeb!

Lapimaa: F: Silvia PärmannSoomes Lapimaa lõuna­osas Sallas on kaunimad talvepäevad alles ees. Veel mai alguses saab seal kelgukoertega ringi kihutada!

Koerarakendiga mööda metsa sõitma pääseb koos giidiga ja ehkki pärast väljastatakse kõigile matka edukalt lõpetanutele koerarakendi juhiluba, ei maksa sellest lasta tekkida illusioonil, et suudad koeri kuidagigi kontrollida. Ühe rakendiga saab sõita kahekesi: üks seisab ja juhib (loe: pidurdab vajadusel) ning teine istub kelgul. Kuus koera kelgu ees võtavad üles autoga täiesti võrreldava kiiruse ega tundu iial väsivat! Iga paari tunni tagant tehtava peatuse ajal saavad reisijad kohad vahetada.
Teelt eksimist tundmatus metsas ei maksa karta: sügavasse lumme on ette sõidetud kümneid kilomeetreid matkaradu ning koerad vabatahtlikult neist kõrvale ei kaldu, et mitte oma elu kohevas lumes kordi raskemaks muuta. Matkajate rivi ees ja lõpus sõidavad alati kogenud «piloodid».
Ehkki soovi korral saab sõita ka vaid tunnikese, on märtsis-aprillis kaunite päikeseliste ilmadega kindlasti lõbusam terveks päevaks metsa minna. Õhtuks on varbad külmast kanged, aga põsed roosatavad päikesest.
Külma eest saab õhtul pakku pugeda sauna ja sealt omakorda kuumuse eest sukelduda lumme. Või siis lähed ja tantsid varbad uuesti soojaks — kõige rajumad karaokeõhtud on esmaspäeva õhtuti Sallas Papana Pubis. Papana, muuseas, tähendab saami keeles põhjapõdra väljaheidet ja vähemalt esimesel õhtul on Papanasse sattunud külaliste seas pikk ja põhjalik vestlus põhjapõdra s***a teemal täiesti vältimatu. Ajal, mil Eestis hakkavad kõik juba vaikselt jaaniusside otsimisele mõtlema, võib Papana pubist öösse astudes näha talvises Lapimaa taevas virmalisi sähvimas. Silvia Pärmann

Toit: Lapi burger

Pöörased Vene ja Ukraina viisid, kostüümid ja tantsud tunduvad sulatavat isegi jääd laeva ümber vähemaks.: F: Silvia PärmannTalvine laevasõit Soome või Rootsi tundub ootamatult viivat hoopis läbi Venemaa. Või kuhu teie arvaksite olevat sattunud, kui loete romansside saatel pliinimenüüd?

Ehkki (sel hetkel veel) kaine mõistus tahaks silmadele vastu vaielda, ilmuvad järgmisel hetkel otsekui võluväel välja värvikates Vene rahvarõivastes muinasjutuliselt kaunid tegelased, ühel samovar kaenlas, teistel barankakeed kaela ja käe ümber põimitud.
Ka paadunud kruiisiskeptikud — kelle näod muutuvad laeva ööklubis bändi kuulates toon-toonilt süngemaks sedamööda, mida lähemale hiilib öö — leebuvad, kui algab südaöine show. Pöörased Vene ja Ukraina viisid, kostüümid ja tantsud tunduvad sulatavat isegi jääd laeva ümber vähemaks.
Romantikutel, kel mõtteis nautida Rootsis või Soomes pigem narnialikku maastikku ja kaunist põhjamaist loodust kui hullumeelset kiirust suusanõlvadel, paitavad restoranis kõrvu Vene romansid ja viinapitsi asemel leiavad nad endale soojendaja mõne üheksanda teki sauna näol. Vene talv on lihtsalt võluv.
Siiski, lootus järgmiseks hommikuks Stockholmi ja õhtuks suusanõlvadele jõuda ei kao. Kapten koos ülejäänud meeskonnaga Vene kommete kohaselt ei pidutse ning laev püsib vaiksel talvisel merel kindlalt kursil. Silvia Pärmann

Toit: Kapsarullide võidukäik
Vene köögi hõrgutisi pakuvad kõik laeva restoranid ning pliine ja pelmeene võib nõrkemiseni süüa ka buffet-lauas. Põhimõttelise kapsarullipõlguri maailma pöörab restoran Gourmet Victoria aga pea peale, sest seal on need ülimaitsvad! Perfektselt punane borš sobib eelroaks suurepäraselt.

Jook: Pokaal romansside saatel

Lapimaal saab talve nautida nii väike kui suur – kõige tillemad lustivad kelgutades, suuremad koerte- või põhjapõtradega rallitades!: F: AFP/ScanpixLapimaal jätkub lund mai alguseni ja 800 kilomeetrit ideaalses korras lumesaaniteid meelitavad sinna talvefänne isegi siis, kui meil juba lilled õitsevad.

Võrratult põnev lumesaanisõit ei nõua mingisugust eelnevat kogemust ega suuri oskusi. B-kategooria juhiload peaksid aga siiski taskus olema – tõestuseks, et rallitajal on liikluse üldpõhimõtted selged.
Esimene katse tasuks teha mõnes matkaseltskonnas ja giidiga ning kellegagi, kes varem saaniga sõitnud. Ehkki iseenesest on saani juhtida kerge – jäta meelde, kus on gaas, pidur ja tagurpidikäik, kulub pisut õpetust marjaks ära.

Kui kindlustunne juba käes, võid iga kell igalt tänavanurgalt lumemobiili rentida. Sest sajad kilomeetrid head talveteed ning vaimustavad vaated ootavad sind ees.
Kui mootorsaanid natuke kõhedust tekitavad, võid ringi kihutada hoopis põhjapõdra- ja koerarakendiga – seda tasuks mõistagi teha koos giidiga. Tõtt-öelda, ärge mitte üritagegi neid loomi ise juhtida. Uskuge, te jääte hätta! Katrin Truverk

Söök: Inari järve kala
Kalarohke Inari järv toidab kohalikke ja külalisi ka talvel – jää on kalamehi nii paksult täis, et lausa mustab! Koorene kalasupp on Lapimaa tuntuim roog, aga kala ka küpsetatakse ja praetakse – kõike tasub proovida, sest laplased on nende toitude alal tõelised spetsialistid.

Jook: Kohv
Soomlased on konkurentsitult kõige suurem kohvijooja rahvas maailmas. Mõistatuseks jääbki, mida nad enne selle joogi Euroopasse jõudmist jõid. Kohvi pakutakse igal pool ning kaneelisai käib selle kõrvale raudkindlalt.

Seda pilti vaadates pole imestada, et kõik suusaspordihuvilised Levit maapealseks paradiisiks peavad.: F: Silvia PärmannLapimaa südatalve valgustavad tähed ja täiskuu, valge lumi ja tulekuma akendes, virmalised ja viis tundi päikest.

Lumme mattunud Levi külas ehk Lapimaa ühes mõnusamas talispordikeskuses annavad valgusele oma panuse ka tuledesäras suusanõlvad, mida mööda tuhiseb paarikümnest miinuskraadist hoolimata hommikul kella kümnest õhtul kaheksani alla hordide kaupa suusatajaid ja laudureid. Paar korda talve jooksul ka alla 30 külmakraadi kukkuv õhutemperatuur garanteerib, et lumepuuduse üle ei saa seal kurta vähemalt pool aastat – novembrist maini.
800 kilomeetrit väga heas korras ja hästi tähistatud mootorsaaniteid teevad Levi ümbrusest saanimeeste paradiisi. Perhesafarite mootorsaanimatkade giid Matti õpetab asja kiiresti selgeks ka kõige tehnikavõõramale inimesele: saanil on pidur ja gaas ning sõidu ajal tasuks kindlalt istmel püsida.

Kui ilm vähegi lubab – ohutuse mõttes on parem, kui kraadiklaas ei näita alla miinus 30 kraadi – pakitakse safarile minejad soojalt sisse ja tuhisetakse siis üle lume vastu maailma kõige ilusamale ja kargemale päikeseloojangule.
Suusa- või saanipuhkuse sildi all sõidavad Põhja-Soome ka maitsekütid. Levis võib julgelt sisse astuda igasse restorani, sest kõigis neis täitub laud hõrkude lapi roogadega. Põhjapõder sajal erineval moel, Inari järvest püütud kalad (supis, suitsutatult, ahjus küpsetatult!), hautatud juurviljad meega, lapi juust murakamoosiga – lumes mütates kaotatud kaloreid tagasi süüa on puhas rõõm. Silvia Pärmann