|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Emme poeg ja issi poeg: «Meil on nii, et Eduard (vasakul) on issi poja ja Raimond on memmekas,» iseloomustab Kaie ja jutustab, et nn tema jagu on väga õrna hingega ja tohutult emotsionaalne, samas «issi poja» näitab oma rahulolematust välja pigem jonniga.: F: Kalev LilleorgKaks aastat tagasi täitus Kaie ammune unistus – ta sai emaks. «Ei usu, et enam lavale naasen,» arvas esibaleriin toona. Aga läks teisiti ja juba tervelt aasta jagu on Kaie pöörelnud nagu karussellil: kaheaastaste kaksikute kõrvalt jõuab ta õpetada tantsimist, teha ise trenni ja esineda laval. «Nüüd tahaks ikka juubelini välja tantsida,» tunnistab pooleteise aasta pärast 50 saav baleriin.
Kui me õhtuhämaruses koos Kaiega (48), kes tulnud just tantsuproovist Estonia teatri balletisaalis, tema Tammneemes asuva kodu uksest sisse astume, on meile ütlematagi selge, et terve päeva linnas toimetanud naise jaoks tõeline tramburai nüüd alles algab. «Emme, emme!» kostab rõõmus kahehäälne siutsumine juba koridori ning Kaie nägu läheb naerule.
Kaie ema Salme (78), kes päevaajal kodus lapsi hoiab, juhatab tulijad tuppa, kus avaneb väga liikuv vaatepilt. Kaheaastased kaksikud Eduard ja Raimond ei paista hetkegi paigal püsivat, vaid tormavad vaimustunult ringi, paisates oma teel kahte lehte mänguasju (mida on samuti topelt, nagu poisse ennastki!). Vahepeal kostab mõni üsna hirmutav pauk, kui emb-kumb neist vastu seina põrkab või diivanile hüppab. Seepeale puhkevad nad vahelduva eduga kord nutma, kord kõva häälega naerma. Melu kui palju!
Kaie karussellil
Kaie ja Viesturs kinnitavad, et ehkki pisipõnnid on nende elu täielikult muutnud, on need muutused olnud ainult head: F: Kalev LilleorgTäna naaseb pärast nelja-aastast pausi teatrilavale priimabaleriin Kaie Kõrb, tehes sellega teoks oma vargse unistuse. Ehkki Kaie on õnnelik, polnud tagasitulek lihtne: proovide ajal igatses tema emasüda aina koju jäänud poegade järele.
Lavalt eemal oldud nelja aastat poleks nagu olnudki – Kaie (47) on supervormis ja särab «Surmatantsu» peaproovis nagu ühele õigele diivale kohane ning nagu austajaid temaga pikkade aastate jooksul Estonia-päevilt harjunud.
Uue lavastusega on kõvasti vaeva nähtud juba sügisest saati ja nüüd on jõutud tulemuseni. Kaie on sellega väga rahul. Rahul, kuid väsinud, sest kõik ei ole ju päris samamoodi nagu vanasti, mil nii tema kui abikaasa Viesturs Jansons (50) said ainult tantsimisele pühenduda. Nüüd ootavad neid proovidest koju vahvad kaksikutest pojad Eduard ja Raimond!
«Proovid võtsid päris palju aega. Vahepeal tegime neid suisa iga päev ja ma olin seetõttu väga palju kodust eemal. See oli kõige raskem, sest mu lapsed on ju alles nii väikesed,» ütleb Kaie ja usub, et 1,2aastased kaksikud on emmest-issist kindlasti natuke puudust tundunud.
Issi Viesturs teeb samuti «Surmatantsus» kaasa. See aga tähendas, et paljudes peredes hästitoimivat nn lapsevalvevahetust ei saanud nemad prooviperioodi ajal kuidagi rakendada.
«Laste pärast kolisime maale, et neil oleks hea oma aias mängida,» räägib Kaie: F: Kalev LilleorgMullu novembri alguses täitus Kaie Kõrbi ja tema abikaasa Viesturs Jansonsi suur unistus: neist said kahe poisi, Eduardi ja Raimondi vanemad. Kuid sellele õnnele eelnes kuus pikka aastat, mil lapsed ei tulnud ega tulnud.
Ligi seitse aastat tagasi otsustasid Kaie (47) ja Viesturs (50), et nüüd oleks õige aeg lapse saamiseks. Nad ei osanud aimatagi, kui pikk katsumus neid ees ootab – läks kuus aastat, enne kui Kaie rasedaks jäi.
Vahepeal kippus neil lootus juba kaduma. Kui mehel tekkis lootusetuse tunne, siis Kaiel vastupidi oli kindel siht silme eest ning loobumist ei võtnud ta kõne allagi. Ja kui Kaiel oli raskem hetk, oli Viesturs see, kes teda lohutas: tuleb, mis tulema peab. Niimoodi üksteist toetades saadigi raskest ajast üle.
«Olen oma elus juba nii palju saavutanud, et hetkeks mõtlesin küll, et võib-olla pole mulle rohkemat ette määratud ja mu suurim unistus ei täitugi,» räägib Kaie, kuid lisab kohe, et need mõtted kadusid peast sama kiiresti, kui tulid.
Mida aastaid edasi, seda kindlamini oleks nii mõnigi naine kas või vanusega kaasnevate ohtude ja raskuste tõttu oma unistusest loobunud, kuid mitte Kaie. Temal ei tulnud allaandmine kordagi, mitte hetkekski tõsiselt mõttesse. «Ma olen selline inimene, et kui olen endale mingisuguse eesmärgi seadnud, siis ma selle ka ellu viin.»
Rasedustesti tehes oli Kaie kodus üksi. Kui see positiivseks osutus, tundis ta ülimat rõõmu. «Olime seda ju nii kaua oodanud,» ei oskagi Kaie nii erakordset isiklikku hetke sõnades kirjeldada. «Esimese asjana helistasin Viestursile!»
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
