Emme poeg ja issi poeg: «Meil on nii, et Eduard (vasakul) on issi poja ja Raimond on memmekas,» iseloomustab Kaie ja jutustab, et nn tema jagu on väga õrna hingega ja tohutult emotsionaalne, samas «issi poja» näitab oma rahulolematust välja pigem jonniga.: F: Kalev LilleorgKaks aastat tagasi täitus Kaie ammune unistus – ta sai emaks. «Ei usu, et enam lavale naasen,» arvas esibaleriin toona. Aga läks teisiti ja juba tervelt aasta jagu on Kaie pöörelnud nagu karussellil: kaheaastaste kaksikute kõrvalt jõuab ta õpetada tantsimist, teha ise trenni ja esineda laval. «Nüüd tahaks ikka juubelini välja tantsida,» tunnistab pooleteise aasta pärast 50 saav baleriin.

Kui me õhtuhämaruses koos Kaiega (48), kes tulnud just tantsuproovist Estonia teatri balletisaalis, tema Tammneemes asuva kodu uksest sisse astume, on meile ütlematagi selge, et terve päeva linnas toimetanud naise jaoks tõeline tramburai nüüd alles algab. «Emme, emme!» kostab rõõmus kahehäälne siutsumine juba koridori ning Kaie nägu läheb naerule.
Kaie ema Salme (78), kes päevaajal kodus lapsi hoiab, juhatab tulijad tuppa, kus avaneb väga liikuv vaatepilt. Kaheaastased kaksikud Eduard ja Raimond ei paista hetkegi paigal püsivat, vaid tormavad vaimustunult ringi, paisates oma teel kahte lehte mänguasju (mida on samuti topelt, nagu poisse ennastki!). Vahepeal kostab mõni üsna hirmutav pauk, kui emb-kumb neist vastu seina põrkab või diivanile hüppab. Seepeale puhkevad nad vahelduva eduga kord nutma, kord kõva häälega naerma. Melu kui palju!

Kaie karussellil

Kaie ja Viesturs kinnitavad, et ehkki pisipõnnid on nende elu täielikult muutnud, on need muutused olnud ainult head: F: Kalev LilleorgTäna naaseb pärast nelja-aastast pausi teatrilavale priimabaleriin Kaie Kõrb, tehes sellega teoks oma vargse unistuse. Ehkki Kaie on õnnelik, polnud tagasitulek lihtne: proovide ajal igatses tema emasüda aina koju jäänud poegade järele.

Lavalt eemal oldud nelja aastat poleks nagu olnudki – Kaie (47) on supervormis ja särab «Surmatantsu» peaproovis nagu ühele õigele diivale kohane ning nagu austajaid temaga pikkade aastate jooksul Estonia-päevilt harjunud.
Uue lavastusega on kõvasti vaeva nähtud juba sügisest saati ja nüüd on jõutud tulemuseni. Kaie on sellega väga rahul. Rahul, kuid väsinud, sest kõik ei ole ju päris samamoodi nagu vanasti, mil nii tema kui abikaasa Viesturs Jansons (50) said ainult tantsimisele pühenduda. Nüüd ootavad neid proovidest koju vahvad kaksikutest pojad Eduard ja Raimond!

«Proovid võtsid päris palju aega. Vahepeal tegime neid suisa iga päev ja ma olin seetõttu väga palju kodust eemal. See oli kõige raskem, sest mu lapsed on ju alles nii väikesed,» ütleb Kaie ja usub, et 1,2aastased kaksikud on emmest-issist kindlasti natuke puudust tundunud.
Issi Viesturs teeb samuti «Surmatantsus» kaasa. See aga tähendas, et paljudes peredes hästitoimivat nn lapsevalvevahetust ei saanud nemad prooviperioodi ajal kuidagi rakendada.

«Laste pärast kolisime maale, et neil oleks hea oma aias mängida,» räägib Kaie: F: Kalev LilleorgMullu novembri alguses täitus Kaie Kõrbi ja tema abikaasa Viesturs Jansonsi suur unistus: neist said kahe poisi, Eduardi ja Raimondi vanemad. Kuid sellele õnnele eelnes kuus pikka aastat, mil lapsed ei tulnud ega tulnud.

Ligi seitse aastat tagasi otsustasid Kaie (47) ja Viesturs (50), et nüüd oleks õige aeg lapse saamiseks. Nad ei osanud aimatagi, kui pikk katsumus neid ees ootab – läks kuus aastat, enne kui Kaie rasedaks jäi.
Vahepeal kippus neil lootus juba kaduma. Kui mehel tekkis lootusetuse tunne, siis Kaiel vastupidi oli kindel siht silme eest ning loobumist ei võtnud ta kõne allagi. Ja kui Kaiel oli raskem hetk, oli Viesturs see, kes teda lohutas: tuleb, mis tulema peab. Niimoodi üksteist toetades saadigi raskest ajast üle.
«Olen oma elus juba nii palju saavutanud, et hetkeks mõtlesin küll, et võib-olla pole mulle rohkemat ette määratud ja mu suurim unistus ei täitugi,» räägib Kaie, kuid lisab kohe, et need mõtted kadusid peast sama kiiresti, kui tulid.

Mida aastaid edasi, seda kindlamini oleks nii mõnigi naine kas või vanusega kaasnevate ohtude ja raskuste tõttu oma unistusest loobunud, kuid mitte Kaie. Temal ei tulnud allaandmine kordagi, mitte hetkekski tõsiselt mõttesse. «Ma olen selline inimene, et kui olen endale mingisuguse eesmärgi seadnud, siis ma selle ka ellu viin.»
Rasedustesti tehes oli Kaie kodus üksi. Kui see positiivseks osutus, tundis ta ülimat rõõmu. «Olime seda ju nii kaua oodanud,» ei oskagi Kaie nii erakordset isiklikku hetke sõnades kirjeldada. «Esimese asjana helistasin Viestursile!»