Lourdes’i kaljukoobas on linna kõige püham paik: F: AGE/ScanpixJõudes üle Püreneede Prantsusmaale Lourdes’i, tasuks tänuks eluga lõppenud sõidu eest imekitsastel mägiteedel süüdata pühas linnas küünal.

Lourdes oli täiesti tavaline turulinn Gave de Pau jõe kallastel, tähtsaimaks ehitiseks vana kindlus, mis kõrgub praegugi linnakese kohal. Kõik muutus 1858. aasta varakevadel, kui 14aastane kohalik neiu Bernadette Soubirous hakkas nägema ilmutusi: talle ilmutas end Neitsi Maarja!
Bernadette kohtus püha neitsiga 18 korda. Ilmudes olevat viimane kandnud valget kleiti, mis vöötatud sinise paelaga, ja jalgadel olnud kuldkollased roosid.

Ei Bernadette’i õde, kes temaga neil kordadel kaasas oli ja midagi iseäralikku ei tundnud-näinud, ega tema ema-isa uskunud neiut. Nad kahtlustasid, et Bernadette lihtsalt räägib lugusid, mis liikusid Neitsi Maarjat uskuvates mägikülades.

Aga jutud levisid ja linna lähedale Massabielle’i kaljukoopasse, kus Bernadette neitsiga kohtus, hakkas kogunema rahvahulki. Koopast nirisev allikavesi olevat parandanud nii mõnegi haige, kaasa arvatud Bernadette’i enda, kes sai korraks lahti astmast. Koha kuulsus kasvas järjekindlalt ja 1858. aasta oktoobris avas Napoleon III isiklikult groti rahvale.                                                                                          
Mis sai aga Bernadette’ist? Neiu õppis nunnade hoole all lugema ja kirjutama ning tegi kloostrihaiglas abilisena tööd. Hiljem, haigestunud luutuberkuloosi, ta groti imevett enam ei joonud ja suri 1879. aastal.