|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Kihv liivas!: Foto: Bulls.Maakera kuklapoolel, Austraalia idaranniku lähedal liivasaarel elavad aborigeenid andsid oma kodusaarele 5000 aastat tagasi nimeks K'gari, mis tõlkes tähendab paradiisi.
Esimesed eurooplased sattusid saarele 1836. aastal laevahukust pääsenuna, nende hulgas kapten James Fraser, kelle järgi K´gari hiljem uue nime sai. Paradiis aga ei kadunud kuhugi.
Et seda suursugust karnevali näha, peab Kanaaridele jõudma enne märtsi keskpaika.: Foto: Bulls.Veebruari algusest 9. märtsini elavad Kanaari saared pidude tähe all. Sealsed karnevalid jäävad ulatuselt alla vaid Rio de Janeiros korraldatavatele.
Karneval Kanaaridel pakub meeliülendavalt fantaasiarikast virvarri lugematute kontsertide, värvikate maskipidude, kostümeeritud tänavatantsimiste, karnevalikuningannade valimiste, rongkäikude ja paljude naljakate traditsioonidega (näiteks ussi tapmine ja kontskingadel jooks).
Dubai: 21. sajand kohtub Araabia tavadega.Dubai, Araabia Ühendemiraatide üks seitsmest emiraadist, on Pärsia lahe vabameelsemaid kantse, kus põimunud araabia kultuur ja läänelik elustiil kõrgusi vallutavate pilvelõhkujate all.
Uusi hooneid kerkib Dubaisse meeletu kiirusega, kusjuures ei ehitata ainult maismaale, vaid ka vette kuhjatud tehissaartele. Kohapeal olles tasub kindlasti külastada (sõna otseses mõttes, sest seal ööbimine oleks arutu priiskamine) maailma ainsat seitsme tärniga luksushotelli Burj al-Arab, mille mõnesse restorani võiks siiski broneerida ka laua, et nautida maalilise vaatega lõuna- või õhtusööki.
Palanga merevaigumuuseum.Meist vaid mõnisada kilomeetrit lõuna pool ei ole veel õhus sügise hõngu. Merevaigupealinn Palanga võluva promenaadi ja Vahemere-äärse meeleoluga on päevase autosõidu kaugusel.
Suvel turistidest ülerahvastatud Palanga, Klaipeda ja Nida meenutavad soojas augustilõpu päikeses meie Tartut suvel, kus elu kulgeb sama rahulikus ja mõnusas tempos. Südasuvel on ööelu Palangas suurejooneline: kesklinnast mere äärde viiv peatänav on tihedasti täis restorane, baare, mängupõrguid ja ööklubisid.
Eestis peab vähemalt üks linn olema veidi tänulik maad laastanud sõdadele: pärast seda, kui Esimeses maailmasõjas õhati Pärnu Waldhofi tselluloosivabrik, said seal meri ja õhk puhtaks.
See andis hoogu kuurordi arengule ja nii ongi meil praegu võimalik nautida suvepuhkust Euroopaühes kaunimas rannas.
Eelmisel aastal liigitas Inglismaa ajaleht The Independent Pärnu ranna Euroopa kümne tippranna hulka. Ja ehkki välismaalased vallutavad aasta-aastalt ühe suurema osa Pärnu mereäärsest, ööklubidest, söögikohtadest ja ilusalongidest, on suvepealinn ikkagi üks paremaid paiku puhkuse veetmiseks. Selleaastane senine rekordarv külastajaid ühel nädalalõpul – üle 27 000 inimese – jääb ilmselt ületamata.
Treenerid Monica Lauri (vasakul) ja Katrin Pärt soovitavad treeninguid alustada pigem spordiklubis, kuna treeneri abiga saavad harjutused õigesti sooritatud ning nõnda on enesele liigategemise oht miinimumini viidud.: F: Helin LoikViimasel ajal viskavad naised kõikjal Eestis end põrandale pikali, et internetis ülipopi kaheksaminutilise treeningkava järgi oma kõhulihased trimmi ajada. Kas saab sel moel endale tõesti uskumatu sixpack’i või hoopis seljavalu?
Harjutusi on kõnealuses kavas kaheksa. Igaüht tuleb sooritada 30 korda ning iga seeria vahele jätta 30 sekundit hingetõmbeaega. Kokku tähendabki see umbes kaheksat minutit intensiivset kõhupingutust, mis sobib absoluutselt kõigile (vähemasti selle trenni kokku panijate arvates).
Mis tunne on selle kava järgi võimelda ja kas see ka mõjub, uurisime Arigato spordiklubi peatreenerilt Monica Laurilt ja klubi personaaltreenerilt Katrin Pärtilt.
Et nii Monica kui Katrin on äärmiselt heas vormis, ei võta kaheksaminutiline treening neid kumbagi võhmale. Viskavad end matile pikali, jälgivad silmanurgast ekraanil harjutusi ette näitavat joonistatud musklimeest (kollastes retuusides!) ja pingutavad tema eeskujul lihaseid. Ehkki vahepeal on Monica ja Katrini nägudest näha, et väga rahul nad trenniga ei ole, läheb lehe jaoks piltide tegemine ludinal ning naeru saatel, mitte ähkides-puhkides ja näost veretavana.
Plussid ja miinused
Lõpuks matile liikumatult lebama jäädes, nendivad naised siiski, et kava oli täitsa tõhus. Aga seda eelkõige harjutuskordade tõttu — kui iga harjutust ikka 30 korda teha, küll siis ka kõhulihased tugevaks saavad. Samas hoiatab Monica, et algajale käib selline korduste arv tõenäoliselt üle jõu, aga et sama tõenäoliselt ei taha keegi alla anda, võidakse endale liiga teha.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Katrin Siska on mures, et number kuus jälitab teda. Kahel viimasel töökohal, linnavalituses ja kultuurimajas, on tema kabineti numbris olnud kuus sees.
