Euroopa edelatipus asuv Hispaania väikelinn Tarifa väärib suuremat kuulsust kui vaid surfimeka. Ärge saage valesti aru: Tarifa loomulikult on surfimeka, aga tal on pakkuda palju, palju rohkem kui vaid erksinist vett ja tuhandeid õhus lendlevaid surfilohesid.

Tarifal on peaaegu võimalik seista ühe jalaga Vahemeres ning teisega Atlandi ookeanis — kas või selleks, et tuvastada, et Vahemeri on pea alati külmem. Ja just sealt näeb hästi Aafrikat.

Madrid: F: AP/ScanpixHispaania pealinn Madrid jääb tavaliselt Eesti–Barcelona trajektoorilt kõrvale, kuid selle ehthispaanialik arhitektuur ja jutuvada ning metropolile omane rahvaste paabel tasuvad avastamist.

«Üks jook tasuta, tulge meie ööklubisse!» haarab keegi sul hõlmast veel enne, kui oled jõudnud kohvrid maha panna ja kohtlase turistiilme näolt pühkida. Madridi kihav kesklinn on tulvil inimesi, kes sulle midagi müüa püüavad — nendega tuleb lihtsalt otsustav olla. Vali julgelt mõni kahe-laua-mõõtu baarike, kus laes ripuvad singid ning põrandal vedelevad konid ja salvrätikud (sellised on kõige ehedamad!) — seal võtavad teid vastu omakasupüüdmatud ja lahked inimesed.
Isegi sügavama kunstihuvi puudumisel ei saa jätta käimata kahes maailmakuulsas kunstimuuseumis: Prados ja Reina Sofias. Hispaanlastel on kena komme neisse rahvast vahel ka tasuta sisse lasta.
Kui te galeriide läbimisest veel liiga väsinud pole, tehke väike tiir ka sealsamas asuvas koskede ja tiikidega kaunistatud Retiro pargis ning ärge jätke käimata Atocha raudteejaamas, mis erinevalt Euroopa «kolleegidest» pole väsitav-närviline lahkumispunkt, vaid meditatiivne oaas oma palmide ja basseinis patseerivate kilpkonnadega.
Ehkki suurlinn, on Madrid tänu loogilistele metrooliinidele väga kergesti hoomatav. Seega peaks jõudma mahutada külaskäigu sisse ka Kuningapalee külastuse või vähemalt selle ümbruses jalutamise ning miks mitte ka hoopis teistsuguse õhustikuga, gei-linnaosana tuntud Chueca. Endine juudikvartal Lavapies ning loomulikult suur keskväljak La Puerta del Sol ootavad samuti läbijalutamist. Hetke, mil Madridi keskväljak inimtühi oleks, ööpäevas vist polegi. Helen Eelrand

Toi: San Migueli turg

Jerez: F: Helen EelrandKui teie kinnisideede hulka ei kuulu jõuluidüll piparkoogimaja, oh-kuusepuu ja päkapikkudega, siis äkki meeldiks teile hoopis Jeesuse Kristuse pöörane sünnipäevatrall katoliiklikus ja traditsioonilises Costa de la Luzis?

Jõuluvanakummardajatele võib reis Hispaania edelaossa tõepoolest pettumuseks osutuda. Jõuluvana ehk Papa Noel ei ole seal nimelt mingi eriline tegija, kuigi Ameerika mahitusel pressib ta end üha enam majapidamistesse. Hispaania lapsed pöörduvad kingisoovidega siiamaani kolme kuninga poole ning ootavad oma unistuste täitumist 6. jaanuarini.
Jõulupühad on Hispaania kõige vanamoelisemas nurgakeses, Valguserannikul, seotud ikka piiblilooga, mitte ostubuumiga. See aga ei tähenda võltsvaga härdust, mida väljendatakse kitsehäälse koorilauluga, lihtsalt: Costa de la Luzi linnad on täis hirmsuuri belen’e ehk sõime­stseene Kristuse, tema ema-isa ja teiste piiblitegelaste kujudega. Belen on iga perekonna auasi — lapsed ei vaidle koolis selle üle, kelle isal on vägevam mersu, vaid kelle kodus on suurem, uhkem ja silmatorkavam belen.
Kauplused upuvad kirevates paberites maiustuste alla ning nende ostmisel hispaanlased ei näruta ega hurjuta kehakaalu või hammaste tervise teemadel.
Värviliste tulede imetlemine tuleb jätta pimeda ajaks: Edela-Hispaanias paistab päike ka detsembris nii eredalt, et ükski kunstlik valgusti sellega konkureerida ei suuda. Õhtuti seevastu süttivad linnades tuhanded värvilised kujundid, milles pole märkigi põhjamaisest minimalismist. Kuuskede puudumisel on jõulutuled tõmmatud sidruni- ja apelsinipuude otsa, mis parasjagu on valmis loovutama küpseid vilju.

San Sebastian on silmipimestavalt ilus linn, kus iga elanik naudib seda, mida ta teeb ja mida elul talle pakkuda on: F: Silvia PärmannBaskimaa kauneimasse linna San Sebastiani hakkas rong elegantsest Pariisist käima 20 aastat varem kui Hispaania enda pealinnast Madridist. Linna bulvaritel, restoranides ja rannapromenaadil on Pariisi hõngu siiani tunda.

Ehkki Hispaania osa, on Baskimaa omaette maailm ja San Sebastiani (baski keeles Donostia) elanikud klass omaette. Baskid teevad kõike kirega: kokkavad nii, et San Sebastianis on rohkem Michelini tärne kandvaid restorane ühe ruutmeetri kohta kui kusagil mujal; kasvatavad väikelinna filmifestivalist välja Euroopa ühe olulisema; teevad siestat pidamata tööd ega kurda tööpuuduse üle. Ning harrastavad sporti.
Rannapromenaadil näeb tervisejooksjaid ja rattureid iga ilmaga ning isegi sombusel novembripäeval koorivad inimesed end rannas vihmavarju all trikoo väele ning silkavad  karastavaks supluseks merre.

Ainult parkimist kesklinnas ei suuda kohalikud kuidagi korraldada ja eelistavad aja ning närvide säästmiseks jala käia.
Jah, mõned neist seisavad ka oma vabaduse eest nii tulise kirega, et pommid plahvatavad. Aga seda teevad nad kodust kaugemal. San Sebastianis, kus elavad baskiks olemist kõige tõsisemalt võtvad inimesed, saavad kõik siira ja sõbraliku vastuvõtu osaliseks. Kohalikud soovitavad lahkelt linna parimaid baare ja parimate baaride parimaid pintxo’sid ning viivad kas või kättpidi kõige kaunimaid vaateid imetlema. Silvia Pärmann

Las Alpujarra valgetes külades kohtab vahvaid kasse, koeri ja lahkeid inimesi. See kant on rahulikuks puhkuseks lausa loodud: F: AGE/ScanpixMalagasse lennates näeb illuminaatori taga vaid pakse pilvi. Siis äkki avanevad punakad mäenõlvad, oliivisalud ja valged mägikülad – Las Alpujarra külade kohale ei söanda pilved ronida.

Pampaneira, Bubion ja Capileira külad moodustavad Hispaania lõunarannikul Vahemerest sadakonna kilomeetri kaugusel Las Alpujarra mägedes säravvalge trio, mis on koduks kokku mõnesajale inimesele. Enamik neist koob kirevaid vaipu, voolib savipotte ja teeb head veini. Välja arvatud siis, kui on siesta. Ja vahel ei tule neil ka pärast siestat töötuju, turistide meelehärmiks.

Viimaseid kohtab aprillis-mais ning septembris-oktoobris külakestes päris palju. Aga siiski võite päris kindel olla, et saate uidata mööda lilledesse uppuvaid kitsaid tänavaid, vastutulijateks peamiselt unised kassid ja reipad krantsid.
Matkajatele on see kant tõeline paradiis: ühest külast teise viivad maalilised teed ning ükski neist pole nii pikk, et päeva lõpus ei ootaks väike valge maja, mille pererahvas kindlasti hotelli ja restorani peab.

Matkajuhid leiab samuti Pampaneira külaväljakult – oma kodukohast siiras vaimustuses kohalikud annavad kas lihtsalt head nõu (aga mitte siesta ajal, eks) või on juhiks ja kaaslaseks pikematel rännakutel.
Muuseas, Vahemeri paistab selge ilmaga küladesse ära – aga sinna ei meelita nagu miski tagasi… Silvia Pärmann