|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Mure võib mööduda: Kristellel (vasakul) ja Marianal (halli mütsiga) pole iial külmaga põsed karedaks muutunud. Reigo on sellest probleemist välja kasvanud ja Noragi palged panevad iga talvega aina paremini pakasele vastu.: F: Kalev LilleorgKui lapsel muutuvad põsed punaseks kui jõuluvanal ja nahk hakkab kestendama, kiirustavad paljud emad-isad kurjajuureks tembeldama allergiat. Palju sagedamini peaksid nad süüdistava näpuga sihtima hoopis pakase poole.
Nahaarst Liina Tedremets tervisekeskusest Medicum ütleb, et põskede kareduses ei maksa tõepoolest alati allergiat süüdistada ning suurest hirmust kohe menüüd muutma asuda. Kuna väikelapse nahk on tundlik ja õrn, hakkavad nende põsed külma ja kuiva õhu tõttu kergesti punetama ning muutuvad karedaks.
Allergoloog Tiia Voor selgitab, millest on nahamuutused tingitud: talvel on õhk külm ja õhuniiskus madal, seetõttu kaotab nahk rohkem niiskust ja selle kaitsev rasukiht õheneb. «Keskküttega majades on talviti ka toas kuiv õhk ja kui suhteline õhuniiskus langeb alla 60 protsendi, kaotab nahk samuti niiskust ja muutub kuivaks,» lisab ta. Seega pole palju vaja, et lapse nahk karedaks muutuks ja vanemad allergiapaanikasse satuks.
Enne kui õue külma kätte tormad, seisata hetkeks uksel ja anna nahale aega uute oludega harjuda!: F: Radius/ScanpixEnne talvist suusa- või uisutrenni, eriti aga kõrgmäestikus lumerõõmude nautimist, on tähtis kasutada spetsiaalset külmakreemi, sest tuul, miinuskraadid ja päike kurnavad nahka.
Dermatoloog Elo Kuum soovitab: kui näonahk hakkab talvel karedaks muutuma, tuleb põskedele panna spetsiaalselt ilmastikuolude eest kaitsvat kreemi. Kindlasti pangu see nõuanne endale kõrva taha talispordiharrastajad, kes viibivad pikalt väljas tuule ja külma käes, kuid ka kõik need, kes niisama hange lumememme ehitama kipuvad.
Dr Kuum sõnab, et äkiline temperatuurimuutus mõjub eriti halvasti laienenud kapillaaridega tundlikule nahale. Plusskraadide juures kapillaarid laienevad ja miinuskraadide juures ahenevad, kuni lõpuks veresooned väsivad ega tõmbugi enam kokku – tagajärjeks võib olla kuperoosne nahk.
Kuum manitseb, et poest või apteegist ei maksa uisa-päisa suvalist külmakreemi korvi tõsta – enne tasub kindlasti konsulteerida spetsialistiga, et leida täpselt nahatüübile vastav kreem. Muidu võivad mõned lihtsad hirmud tõeks saada, näiteks võib rasuse nahaga inimesel tekkida akne, kui ta kasutab liiga rasvast kreemi.
Tähelepanu tuleb pöörata ka kosmeetikumi komponentidele. Kuuma sõnul on heaks aineks uurea – seda sisaldavat kreemi soovitab ta kuivema nahaga inimestele. Uureaga kreeme ja salve leiab näiteks apteegist.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
