Näitleja Lauri Nebel on mänginud jõuluvana juba pool sajandit. «Aga alguses mängisin ma ikka päkapikku,» rõhutab ta. Sest õpipoisipõlveta meistriks ei saa!

Jõulukuul jääb Lauri Nebelil (62) kahekümne nelja tunnisest päevast väheks. Juba esimesest detsembrist alates riietab Lauri end peaaegu iga päev punasesse mantlisse, sätib ette uhke habeme, paneb pähe valge tutiga mütsi ja pistab vöökotti mustkunstitrikkideks vajalikud esemed — ning flöödi ja suupilli. «Jõuluvana ja kitarr ei sobi ju kokku,» leiab mees, kel Jõuluvanana palju muidki talente peale salmikuulamisoskuse.

1. Mis oli viimane vale, mille ütlesid?

Et oleksin nõus pakkima täna oma asjad ja homme ära minema.

2. Mida üksi kodus olles salaja telerist vaatad?

Telekat ei jõua ajapuuduse tõttu üldse vaadata. Aga lemmikseriaal on «Dexter».

3. Milline riideese sinu kapist šokeeriks tõeliselt moepolitseid?

Mul on üks kihvt kombekas. Selline 70ndatest, mis iseenesest on väga äge, aga selga ma seda panna ei julge.

Liisa Pulk: F: Aldo LuudNäitleja Liisa Pulk tuli mõne päeva eest intervjuule kergelt longates – üks vale samm ja oligi jalg välja väänatud. Aga näitlejale kohaselt lubas ta, et homseks «Puhastuse» esietenduseks on kõik korras. Peab olema, sest tema kehastada on seal üks peaosalistest, valusa minevikuga Zara.

Nii kriitikute kui lugejate poolt hinnatud Sofi Oksaneni «Puhastus» on ilmselt paljudel eestlastel juba loetud, niisiis ümber jutustama me seda ei hakka. Liisa (25) mängib neil päevil Vanemuise lavale jõudvas tükis Zarat, Eesti juurtega Vladivostokis kasvanud tüdrukut, kes satub inimkaubitsejate kätte, keda pekstakse, piinatakse, vägistatakse ja sunnitakse prostitutsioonile. Kummalise pääsemise leiab ta Eestis, oma vanaema õe juures.
«Mul on tuttavaid, kes ütlesid, et see raamat on nii kole, et nad ei võta seda kunagi uuesti kätte, ja teatrisse etendust vaatama ka ei tule,» räägib Liisa. Ta nõustub: see on väga julm lugu. «Aga ei ole kole! See on inimeste lugu,» vaidleb samas vastu.

Eestlaste lugu
Liisa meelest ei tohiks me inimeste sooritatud õuduste eest — olgu need korda saadetud minevikus või tänapäeval — pead liiva alla peita. Eestis ei ole perekonda, keda sõjad ja okupatsiooniterror poleks üht või teist viisi puudutanud. «Mu vanaema on rääkinud, et tema isa viis pere metsa. Nii pääsesid nemad küüditamisest,» on ka Liisal oma lugu.
Noor naine tunnistab, et ilmselt ta üritab «Puhastuses» näha mitte ainult vägivalda ja talumatut koledust, vaid ka muid aspekte. «Ma ei saa seda nii hinge võtta,» seletab ta. Kui näitleja süveneks iga külmavärinaid tekitava rolli puhul üdini selle traagikasse, oleks tal endal väga raske elurõõmu säilitada või üldse ellu jääda.

Perehaige: Hilje on iseloomustanud end perehaige inimesena. Nüüd on noor naine ootamas oma perre järelkasvu.: F: Aldo LuudVarakevadel saab näitleja Hilje Mureli elu uue suuna ja kiirema hoo, sest siis sünnib tema esimene laps.

Noor ja kaunis Draamateatri näitleja Hilje Murel (34) rääkis kolm aastat tagasi ajakirjale Eesti Naine, kuidas ta tegi järele kõik, mis temast kolm ja pool aastat vanem õde Silja ees sepitses. Siljal on poeg Sass, nüüd ootab ka noorem õde esimest järeltulijat. Mis soost beebi on, pole veel teada.
Hilje on isikliku elu teemadel alati salapärane olnud ja nüüdki jääb tema suu lapseuudise koha peal lukku. «Eraeluteemadel ma rääkida ei soovi,» ütleb ta. Küll aga kinnitavad näitlejanna kolleegid, et beebiuudis peab täiesti paika.

Eeskujuks ema
Veel kolm aastat tagasi ütles Hilje, et mingit bioloogiliste kellade metsikut helinat ta oma kehas ega peas ei taju. «Lapsed sündigu alles siis, kui kahe inimese sisemine rikkus on kokku liidetud. Ja kui õige mees minu ellu tekib, siis tunnen ta eksimatult ära,» lisas ta.
Aastaid tagasi tundiski auhinnatud näitlejanna selle õige ära. Hilje südame on võitnud mees, kel teatriga pole mingit pistmist. «Tal on hästi tore mees,» kinnitab Hilje kolleeg.
Hilje arvates on väga tähtis, et mees oleks nõus alustama elu nullist. «Kui ikka näiteks lapse tervise pärast on vaja kolida, elu täiesti ümber korraldada, siis ei tohi olla mingit kõhklemist,» toob ta näite.
Hilje lapseootus on kindel tunnistus sellest, et pere on suurenemiseks valmis. Näitleja ise on pärit väga õnnelikust perest ja laste kasvatamisnipid tal oma vanemaid jälgides klaarimaks ja selgemaks saanud. «Ema on mulle laste kasvatamises suur eeskuju. Laps peab kodus alati pai saama,» annab ta ema õpetustest aimu.

Tööd jagub kevadeni

Paku võimalusel kodu: Paljud tudengid pakuvad loomakestele ajutist kodu, kui neil on näiteks koolivaheaeg või eksamisessioon, mil püsitakse rohkem kodus. Nõnda hoidis ka Kirsti enda juures kahte kassipoega nii kaua kui võimalik.: F: Kalev Lilleorg«Kui sa varjupaigast võetud loomakese koju viid, on ta sulle nii tänulik, seda on ta silmadest näha,» teab noor näitlejatar Kirsti Villard, kes on olnud «kasuemaks» kahele varjupaiga kassile. Hoiupaigast saab looma koju võtta ka ajutiselt – Kirsti soovitab seda võimalust neile, kes ei tea, kas nad
on ikka kohustuse kandmiseks valmis.

Kui «Ühikarottide» seriaalist Iirisena tuntuks saanud Kirsti Villard (22) Viljandi Kultuuriakadeemias õppides paiksem oli, otsustas ta oma vaba aega kassipoegadega jagada — ta pakkus kolmele loomade hoiupaika sattunud elanikule enda juures ajutist kodu. Nüüd Kirsti teab, et pole suuremat tänutunnet maailmas kui varjupaigast võetud loomakese kallistus.

Hea võimalus endas selgusele jõuda
«Ma pole püsiva elustiiliga, mistõttu ainuke võimalus endale mõneks ajaks lemmikloom võtta on just loomadele hoiukoduks  olemine,» viitab Kirsti «kasupere» programmile, mis pakub kõigile hea südamega inimestele võimalust anda loomakesele kodu perioodiks, mille jooksul tema hoolealusele püsivat peret otsitakse. Just sellise mõttega võttiski Kirsti aasta eest oma hoole alla kaks kassipoega. «Tegelikult oli neid algul kolm, aga ühele leidsin kiiresti kodu,» täpsustab ta. «Kaks võtsin enda juurde, et neil oleks hea koos mängida.»
Sellest programmist sai Kirsti teada Viljandi Loomade Varjupaiga kodulehelt. «Analüüsisin oma ajagraafikut ja leidsin, et koera ma võtta ei saaks, kuid kassikese küll,» meenutab ta oma mõttekäike, enne kui sammud Viljandi loomade varjupaika seadis.