Folgiks pidurõivais: Värsked Viljandi elanikud Epp ja Justin valmistusid folgiks hoolega. Nii endale kui tütardele Martale ja Annale (emme süles) soetati selleks puhuks rahvuslikku šnitti linased riided.: F: Aldo LuudLäinud sügisel vahendas Naisteleht kirjutaja­perekond Petronede dilemmat: kas jätkata elu Eestis või kolida USAsse. Toona kaldusid nad pigem Ameerika poole, ent nüüd saame edastada rõõmusõnumi: vähemalt veel mõneks aastaks jäävad Petroned siia, sest nende vanem tütar alustab sügisel kooliteed Viljandi Waldorf-koolis.

Aasta eest tunnistas Epp (36), et nad kardavad higiseid New Yorgi suvesid ja külmi Eesti talvesid. Justin (30) iseloomustab seljataha jäänud talve napilt, ent värvikalt: «See oli nagu vangla. Aga sa pead ellu jääma.»
Rajult külma talve kompensatsiooniks saadud patuselt ilusal suvel tunnistavad Petroned, et Ameerikasse kolimine näis neile puhtlogistiliselt liiga keeruline — kogu elamine teisele poole ookeani viia ei ole niisama lihtne.
Kolisid nad ometi, ent vaid Eesti sees. Nimelt kolm ja pool aastat elukohaks olnud Tartust väikesesse armsasse Viljandisse.
See ei tähenda, nagu oleks Epul ja Justinil Tartust äkitsi kõrini saanud — asjaolud lihtsalt kujunesid nõnda. «Tulime siia kooli pärast,» selgitab Epp. Waldorf-koole külastades märkas ta, kui avatud on seal õppivad lapsed. «Nad suhtlevad täiskasvanutega nagu omasugustega,» räägib Epp. «Mulle meeldiks, kui minu lapsed oleksid ka samasugused.»
Muide, Waldorf-pedagoogikast peetakse ka Ameerikas väga lugu, ent sealsetes koolides on õppemaksud 10—20 korda kõrgemad! «Eestis on need samuti erakoolid, aga väga taskukohased,» kiidab Epp.

Viieaastane Marta tutvub isa Justini abil ema Epu äsjailmunud lasteraamatuga «Siis, kui seened veel rääkisid». Kaheaastane Anna oli kahjuks külge saanud sügisese külmetuse ning seekord pildile ei tulnud.: F: Aldo LuudEesti üks tuntumaid blogijaid, kirjutaja ja kirjastaja Epp Petrone ning tema ameeriklasest abikaasa Justin peavad lähiajal langetama tähtsa valiku – kumma sünnimaaga end pikemalt siduda? Nende vanem tütar jõuab järgmisel sügisel kooliikka, nii et otsustamisega on üsna kiire.

Epp (35) ja Justin (29) on vaheldumisi elanud nii ühe kui teise kodumaal. Pärast Marta (5) sündi olid nad USAs, kaks ja pool aastat tagasi kolisid noorema tütre Anna sünni eel Eestisse ja punusid kodu Tartusse. Epp ja Justin mõistavad, et kui Marta kooli läheb, ei saa pere enam nomaadlikku eluviisi viljeleda — kuhugi tuleb püsivamalt paigale jääda.
Epp tunnistab, et tema pea ja süda on selle valikuga lausa lõhki aetud. Kui üks variant oleks hea ja teine halb, poleks ju raske otsustada, ent ta näeb mõlema maa plusse ja miinuseid.

Kaks võrdselt armsat maad
Epult ilmus äsja lasteraamat «Siis, kui seened veel rääkisid», mis on suuresti sündinud tema enese lapsepõlve elamustest ja mälestustest — kuidas ema ta metsa viis ja seeni tundma õpetas. Epp soovib, et ka tema lapsed kasvaksid üles teadmisega, et mets on nende sõber, mitte midagi võõrast ja ohtlikku. Selles mõttes on Eesti kindlasti parem valik kui New York.
Teiselt poolt on kultuurielu Suures Õunas elavam ja eripalgelisem. «Seal on palju kirevust, mis kasvatab lastes tolerantsust,» ütleb Epp. Talle meeldib ameeriklaste avatus, meeldib, et kui ta läheb lastega välja, näevad põnnid palju rõõmsaid naeratusi ja kuulevad ohtralt sõbralikke sõnu. Eestis võõrastele lastele naljalt ei naeratata.

Pille (vasakul) ja Epp rajasid päevahoiu selleks, et ende enda lastel hea oleks. Siis on ka teistel. Taolist ettevõtmist ei ole mitte keegi teine seni Eestis julgenud alustada, aga need kaks naist on ülimalt rahul: F: Aldo LuudIgal argihommikul läheb kirjanik Epp Petrone oma Tartu kodu alumisele korrusele koristama – selleks, et tema kahe tütrega koos saaksid seal mängida ka teised lapsed, kellele ta enda katuse all päevahoidu pakub. Lapsed hoidjatädile üle antud, suundub Epp ülakorrusele kirjatöö taha tagasi.

Ammused tuttavad Epp (32) ja juristiharidusega Pille Rives (39) sattusid pisut rohkem kui aasta tagasi ühesugusesse situatsiooni: mõlemad tahtsid teise väikese lapse kõrvalt tööle hakata, kuid ei leidnud kuidagi kohta, kuhu oma põnnid heameelega päevaks hoida viia.

Vaheldumisi kahes riigis elav Epp on hästi kursis USA lastehoiusüsteemiga, Pille aga ei raatsinud oma maal ja metsas kasvanud tütart ja poega kuidagi mõnda ülerahvastatud Tartu lasteaeda panna. Niisiis polnud mõte «Teeme ise!» kuigi ootamatu.
Epul polnud esialgu plaanis lastehoid iseenda koju teha, see läks nõnda tasapisi. Muidugi arutas Epp ideed oma ameeriklasest abikaasa Justiniga, kes soostus asjaoluga, et hommikupoolikutel, kui nende Tartu majas tegutseb hoiurühm, ei saa kasutada alumise korruse tube ega kööki ning et nende esikusse kinnitatakse nimelised nagid, kuhu mahuks keskmiselt viie pisikese «lasteaialise» joped.