Naisteleht

Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!

Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.

Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.

Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.

«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»

Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?

Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu  rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese

Lamp

Värske kartuli salat sinepi-meekastmes: F: Aldo Luud1. Värske kartuli salat sinepi-meekastmes
Valmistamise aeg 30 minutit

• 15–20 väiksemat värsket kartulit
• 1 pikk kurk
• 1 punane sibul
• 1–2 dl Felixi sinepi- ja meekastet
• 300 g singikuubikuid

Kui eelmisest päevast pole keedetud kartuleid järele jäänud, siis pane kõigepealt kartulid keema. Samal ajal lõika pestud kurk ratasteks või poolratasteks ja viiluta punane sibul peenikesteks ribadeks. Kalla kurk ja sibul suuremasse kaussi ning lisa neile singikuubikud. Kui kartulid on valmis, jahuta need kergelt, lõika suuremad mugulad väiksemaks (väikesed jäta terveks) ja lisa muudele komponentidele. Kalla peale sinepi- ja meekaste ning sega salat ettevaatlikult tõstes läbi.

2. Broileri-pastavorm virsikutega
Valmistamise aeg 45 minutit

Eeskuju: Oti väiksem tütar Emilia veel trennis ei käi, kuid pere loodab, et ehk hakkab tüdruk kord kergejõustikuga tegelema.: F: Postimees/ScanpixVäljend «couch potato» ehk diivanikartul kehtib aina enam ka Eesti laste kohta. Et su laps kahe padja ja puldi vahele ära ei kaoks, saada ta trenni!

Kaheksa-aastase Christin Amani ja kolmese Emilia isa Ott Kiivikas ütleb, et neil on trennivalik ühine otsus, milles lapsed räägivad kindlasti kaasa. Pole ju mõtet sundida last tegema seda, mis talle ei sobi või sugugi ei meeldi.
Et täpselt teada saada, milline trenn talle kõige paremini passib, on Christin Amani käinud proovimas nii tennist kui ka iluvõimlemist, aga praegu huvitab teda hoopis tantsimine. Oti meelest on see igati tore: kui mõelda tulevikule, pakub tantsutrenn nii meelelahutust kui ka tugevat füüsilist koormust, annab kauni rühi ning arendab vastupidavust.
Christin Amani käib praegu trennis kaks-kolm korda nädalas, ütleb Ott. Tulevikus, kui tõesti on näha, et laps on sel alal andekas ja ta hakkab juba seadma kõrgemaid sportlikke eesmärke, tuleks treeningkoormust tõsta nelja-viie korrani nädalas. Ent see, kas ühel hetkel lisada tütre nädalasse veel mõni trenn, sõltub Oti sõnul eelkõige ikka lapse enesetundest.
«Mina käisin lapsena regulaar­selt spordikooli spordiarsti juures kontrollis, kuid usun, et lapse võib täiesti vabalt panna trenni enne põhjalikku arstilkäiku,» sõnab ta. «Oluliseks muutub arstlik järelevalve pigem siis, kui nii treeningkoormuse maht kui ka sagedus suurenevad.» Siis võib kasvaval organismil kergesti ülekoormus tekkida ja see omakorda kaasa tuua tervisehädasid ning vigastusi.